Lugeja: eesti keel on meie kultuuri tähtsaim element

14. märts on emakeelepäev. Emakeelepäeva hakati riiklikult tähistama Sonda pensionärist kooliõpetaja Meinhard Laksi eestvedamisel esimese eesti luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval. Et tuletada eesti rahvale iga-aastaselt meelde oma emakeele tähtsust, kuulutas Riigikogu 1999. aasta 11. veebruaril emakeelepäeva tähistamise 14. märtsil riiklikuks tähtpäevaks.

Elus kipub aga tihti nii olema, et me ei oska oma igapäevaseid-igiomaseid argiasju tähele panna, väärtustada ega hoida. Nende argiasjade hulka kuulub ka keel – meie emakeel.

"Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus," kirjutas kunagi Carl Robert Jakobson.

"Vilets ja abitu eesti keel pole muud kui küündimatu mõtlemine: harimatus, rumalus ja tuimus," kirjutas sada aastat hiljem Tõnu Õnnepalu.

"Eesti keel kui ema keel on nagu pidev kuldne lõng, mis meie rahvast ühendab, igaveseks seob ja teeb meist need, kes me oleme – eestlased!" /…/ "Eesti keel ei tohi jääda vaeslapseks, mis ilusama ja uhkema eest kõrvale lükatakse. Oma riiki kanda saab ainult inimene, kes teadvustab endale oma keele ilu ja tähendust" /…/ "Keel on meie rahvusliku vaimu sümbol. Oleme küll eurooplased, kuid eelkõige eestlased," /…/ "Me peame ise armastama ja väärtustama oma emakeelt, siis on ka teistel põhjust sellesse austavalt suhtuda," kirjutas oma essees Marianne Loik.

Need patriootiliselt meelestatud inimesed tundsid ja tunnevad sügavat muret eesti keele käekäigu pärast ja neile läks ja läheb korda eesti rahva, eesti keele ja riigi saatus.

Nagu kaunis heli kandlekeelest,
nagu lõokse lõksuv hääl,
nagu laulud linnu lahkest meelest,
nagu kella kõlin aasa pääl -
süda sulab, mõnul mõlgub meel -
kõlad kõrvu, Eesti emakeel.

- Karl August Hermann

Kas on veel midagi ilusamat, meeldivamat ja kõlavamat?

Eesti keel on eestlastele alati väga tähtis olnud, nagu igale rahvale oma emakeel. Kuna eestlaste antropoloogiliste tunnuste erinevus oma naaberrahvaste omadest on pea olematu, siis identifitseerivad nad ennast oma emakeele kaudu.

Hirm oma keele kadumise pärast on eestlasi erinevatel aegadel alati liitnud ja nende ühtekuuluvustunnet tugevdanud. Eesti on ju ainus koht maailmas, kus eestlastel kui põlisrahval on õigus ja kohustus luua tingimused oma rahvuse, keele ja kultuuri kestvaks arenguks. Siin ja ainult siin, oma väikesel kodumaal, saavad eestlased omavahel emakeeles suhelda ja elukorraldust oma tavade ja tõekspidamiste järgi kujundada.

Kui eestlane muutub orjameelseks, hülgab vabatahtlikult oma emakeele ja kõnnib oma enda kodus küür seljas, külg ees ja müts peos alandlikult mööda seinaääri, peaasi et ta võõrastele meelepärane oleks ja et kedagi kuidagi ei solvataks, siis pole tal ka hiljem mõtet imestada ega kurta oma emakeele ja kultuuri kadumise üle.

Meeldivat ja teguderohket emakeelepäeva!