DELFI JA EESTI PÄEVALEHT KRIMMIS: Kohalikele on Venemaa suur eeskuju
Krimmis viibiva Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Priit Simsoni sõnul on kohalikes säilinud nõukogude aega meenutav suletus ning skepsis läänes toimuva suhtes.
Kuidas kohalikud referendumi vastu võtsid?
Simferoopoli tänavatel käis eile õhtul suur pidu, autod lasid signaali, aknast lehvisid Vene lipud. Iga natukese aja tagant karjuti „Rossija! Rossija!", meelde tuli Tallinn aastal 2007... Kesklinnas istusid perekonnad kõrtsis, lipp laual ja tundsid referendumi tulemuse üle rõõmu.
Esialgsetel andmetel pooldas referendumil Venemaaga liitumist üle 90 protsendi osalenutest...
Tulemuse tõelevastavust on raske hinnata, aga enamasti läksid hääletama need, kelle jaoks see oli oluline ning liitumise vastased jätsid pigem hääletamata. Nende jaoks tähendanuks referendumile minemine selle tunnustamist.
Venelastel on Krimmis selge enamus, see on olnud vene keele ja meele domineerimise koht ning ukrainalikkust on siin alati olnud kõige vähem. Üsna selgelt on näha, et suur osa inimestest pooldab Venemaaga liitumist. Mis muu, kui inimese enda veendumus sunnib oma veidi räämas maja õuele vene lippu püsti panema?
Kuidas mõjutab igapäevast elu see, et Vene väed on Krimmis?
Ma olen hetkel Krimmi tatarlaste keskuses Bahtšisarais. Selles Viljandi suuruses linnas pole püssimehi silma hakanud. Tavalised inimesed käivad tööl ja elavad normaalselt. Igapäevane elu on vast nii palju häiritud, et pankadest raha välja võtmisel kehtivad piirangud. See sõltub pangast, näiteks ühel juhul sai välja võtta vaid 200 grivnat ehk 15 eurot.
Miks Krimmis elavad venelased Ukraina poole ei hoia?
Siinkandi inimeste jaoks on Venemaa valdavalt suur eeskuju. Tõenäoliselt on kohalikel paljudest Ukraina poliitilistest loksutustest ja allakäigust teatav merehaiguse tunne, millele nad loodavad leevendust Venemaaga liitudes. Kriitilisemaid noote Venemaa suunal on võimeline võtma vähemus.
Venemaa poole vaadates hinnatakse stabiilsust, arvatakse, et Venemaa areneb Ukrainaga võrreldes paremini. Televisiooni vahendusel on kuuldud, et Euroopa Liidul on probleeme ja arvatakse, et juu seal nii hea ka pole. Rohkem ELis toimuvat ei analüüsita.
Mis pärast referendumit saama hakkab?
Krimmil on väga napid veetagavarad - mägedest midagi tuleb, aga täiendavalt on Krimmi veega varustatud Dneprist tõmmatud pika kanali abil. Kraanid on seega Ukraina käes, neil on täielik voli ja võimalus veevarusid kahandada.
Kaupade osas - kui Ukraina suunalt liiklus katkeb, peab ülejäänud transport käima üle Kertši väina, mis on transpordi mõttes pudelikael. Täna lähen Põhja-Krimmi ja eks siis ole näha, kui palju seal liiklust toimub. Hetkel peaksid veoautod ja bussid ikkagi sõitma.
Mida on Eestil Krimmis toimunust õppida?
Eesti riigi eesmärk saab seisneda selles, et olla meeldivam ja atraktiivsem kui mõni muu riik lähiümbruses...
Aga Krimmi puhul - olukorras, kus identiteedi alusel väga suurt sidet ei tunta ja kui pole põhjust sidet tunda ka materiaalselt, siis esimesel segadushetkel kipubki see riik lagunema.
Kui rääkida kohalikega, siis nad ei ela väga avatud maailmas. Nad pole eriti reisinud väljaspool Krimmi või Ukrainat. Vähesed on käinud Kiievis, veelgi vähem on neid, kes on käinud välismaal, seal õppinud või töötanud. Üksjagu on neidki, kelle viimane välisreis oli ajateenistus Nõukogude armees.
Teatud määral on siin nõukogulik suletus säilinud, mis seisneb usus, et ega mujal ka asjad väga hästi ei ole. Kui ka usutakse, et kuskil mujal on elu hea, siis Venemaal. Kui vaadatakse rikkamaid ELi riike või USAd, siis arvatakse, et see on kuidagi kauge, et nende arenguteele saaks mõelda. Selline suhteline suletus võimaldabki olla lääne ja ELi suhtes ülimalt skeptiline.
Mis oleks lahendus Ukraina jaoks? ELi liikmesus?
See eeldab tahte olemasolu, aga seda tahet pole. Kuigi inimesed soovivad materiaalset heaolu ja selles osas võib neil olla meiega sarnaseid muresidki, siis lahendusi tajuvad nad hoopis teistmoodi.
Erinevalt meist ei mõista kohalikud, et see, mis Krimmis toimub on Vene agressioon. Nemad näevadki, et neid turvatakse. Siin tajutakse Kiievis toimuvat ohuna, paremal juhul korralageduse ja laamendamisena, halvemal juhul fašismina. Ja seda fašismi templit võetakse siin väga kergekäeliselt taskust välja.
