Politoloog Karmo Tüür: pärast Ukrainat võib tulla Baltikum või Kasahstan
Tartu ülikooli politoloogi Karmo Tüüri sõnul võib Venemaa järgmisena rünnata Kasahstani või Lätit kui kõige hapramat Balti riiki.
Intervjuus Vikerraadiole ütlesite, et järgmisena ründab Venemaa Baltikumi või Kasahstani?
Tegelikult on see üks võimalikest variantidest, mida on korduvalt varemgi välja öeldud. Juba Gruusia kriisi ajal öeldi, et kõigepealt Gruusia, siis Ukraina ja seejärel Balti riigid. Aga on olemas ka tõenäosus, et järgmine on Kasahstan.
Miks Kasahstan?
Kasahstan on Krimmiga sarnases seisus, sest seal on juba sees Venemaa väeüksused ja sinna viidi vägesid juurde. Nii nagu Krimmis, on ka Põhja-Kasahstanis märkimisväärne hulk vene emakeelega inimesi, keda Kreml kaasmaalasteks kutsub.
Kes Balti riikide ründamisest räägib?
Gruusia kriisi ajal käis selle mõtte välja Poola välisminister. Samuti on seda väitnud mitmed analüütikud ja ka meie enda Eesti kolleegid. Väide põhineb konstruktsioonil, mis on politoloogide hulgas laialt levinud ja mis põhineb Kremli kaasmaalaste poliitikal.
Venemaa on viimased 20 aastat rääkinud ÜRO ja ELi tasandil venekeelse elanikkonna kaitsmisest Balti riikides. Seega niipea, kui Venemaa ütleb, et on vaja kaitsta kaasmaalasi, pöörduvad kõikide pead automaatselt Baltikumi poole.
Muide, minu teada ei ole Venemaa varem kuigi valjult rääkinud kaasmaalastest Ukrainas või Kasahstanis, rääkimata muust Kesk-Aasiast.
Ukraina piiri ääres on Vene väed ootamas. Mis järgmisena juhtub?
Aus vastus – ma ei tea. Kui spekuleerida, siis ma väga tahaks loota, et Krimmist ei saa Venemaa oblast, vaid uus Transnistria. Ehk et Krimm avaldab soovi Venemaaga liituda, aga moel või teisel jäetakse ta ikkagi ripakile, poolsõltuvaks. Siis on Kremli meelest Ukraina käed sama moodi seotud nagu Moldoval Transnistria ja Gruusial Abhaasiaga.
Transnistrias on korduvalt toimunud referendumeid, kus on palutud end Venemaa liikmeks võtta, aga siiani on Venemaa neid palveid ignoreerinud. Paraku muutub lootus, et Krimm jääb Transnistria eeskujul lihtsalt rippuma, järjest nõrgemaks, sest praeguseks on Putinil oma nägu säilitades raske taanduda ning öelda, et ta mõtles ümber. Seega on sellise stsenaariumi tõenäosus üsna väike.
Kui lähtuda sõjalisest loogikast ja logistikast, siis on Krimmi ilma Ida-Ukrainata väga keeruline ülal pidada, sest sealt tuleb nii gaas, elekter kui ka vesi. Seega oleks loogiline ära võtta Ida-Ukraina ja minna vallutustega kuni Transnistriani.
On kaks võimalust, miks Vene väed Ukraina piiril on. Esiteks, et hirmutada Ukrainat, et nad ei üritaks Krimmi tagasi vallutada. Teine võimalus – võttes arvesse, et nn Doni kasakad on viidud Ida-Ukrainasse rahutusi tekitama – siis eskaleerub asi nii palju, et Vene väed viiaksegi Ukraina territooriumile.
Mis selle kõige mõte on?
Kas Venemaal on maad juurde vaja? Ei. Kaasmaalasi? Ei. Keegi ei usu, et nad tegelikult kaasmaalasi päästma lähevad.
Üks väike põhjus, miks Krimmi vallutada, võib seisneda selles, et Krimmi rannavetes on mitu gaasi- ja naftavälja. Venemaa eesmärk võib olla see, et need ei sattuks Ukraina kätte, sest see võiks muuta Ukraina sõltumatuks Vene gaasist.
Aga korrektsem on ilmselt irratsionaalne seletus, mille kohaselt Vladimir Putin tegeleb teadlikult külma sõja järgse maailmakorra olematuks kuulutamisega. Et „poisid, sõda pole läbi! Me jätkame sealt, kus me pooleli jäime!“. Kui see on Putini loogika, siis ta ei piirdu Krimmiga.
Milline oleks läänemaailma reaktsioon, mis Venemaa rahunema sunniks?
Ma kardan, et sellist vastuseisu ei saa tulla väljast. Euroopa võime vastu hakata ehk vägesid sisse viia? Seda Euroopa ei tee. Majandussanktsioone pole Euroopa sisuliselt valmis tegema ning äärmisel juhul ollakse valmis poliitilisteks sanktsioonideks.
Sanktsioonide pool on küll kole, aga see pole Venemaa jaoks nii hull, et riiki vankuma panna. Venemaa sisemine tugevusvaru on piisav, et täielikus isolatsioonis aasta-kaks toime tulla. Võib-olla siis peaks ta valge lipu üles tõstma.
Kuna väljast tulevad argumendid on tänases maailmas liiga nõrgad, siis saab argument tulla riigi seest. Kui rahva näol ärkab Venemaa südametunnistus ja kustub sõjavaimustus, mis on praegu eliidi peades. Selle üheks kiirendajaks võib olla see, kui Venemaale hakkavad tagasi jõudma tinakirstud.
Viimasel sõjavastasel marsil osales Moskvas umbes 60 000 inimest. Kui järgmine marss on suurem, siis mine hullu tea, äkki see meeleheitekarje jõuab kohale.
Mis on sellises kontekstis Balti riikide tulevik?
Ma ei tea. Kui rääkida tõenäosuslikest arengutest, kui mõelda, kuhu võiks olla suunatud Venemaa järgmine löök, siis võiks Kasahstanile järgneda Läti. Lätis on kõige suurem kaasmaalaste osakaal, regionaalsed probleemid on kõige suuremad. Läti riik on kõige hapram Balti riikide hulgast. Selleks, et mõelda, kuidas kaitsta ennast, peame mõtlema, kuidas kaitsta Ukrainat, Kasahstani ja Lätit.
Tšetšeenia sõda oli selleks, et Putin saaks võimule tulla. Putini enda sõda, mis oli Medvedevi ajal, oli Gruusias. Tema esimese sõjani läks kaheksa aastat. Sellest järgmiseni läks kuus aastat. Aga ma arvan, et arvude loogika pole siin kontekstis kõige õigem.
