Lugeja: sõiduõpetaja kisa jättis nii sügava jälje, et mõne ohtliku kohaga on siiani emotsionaalne side

Autokooli minnes ei osanud arvata, et sõidutunnid võivad nii pingelised olla ja seda eelkõige kurja sõiduõpetaja tõttu, kes polnud rahul mitte millegagi, mida roolis tegin. Nüüd, iseseisva autojuhina, olen talle isegi tänulik, et ta mind paari kuu jooksul niimoodi töötles.

Oli sügis, ja nagu ikka, algas kool ja erinevad uued kursused. Otsustasin minna autokooli, kuna vanust oli juba piisavalt, aga lube veel mitte. Registreerisingi siis end ära ja kõik läks alguses vägagi lihtsalt, kuni tuli esimene sõidutund.

Seisime oma rühmaga autokooli õuel, kus meie ees oli neli autot ja neli autokooli õpetajat. Kõik nad põrnitsesid meid nagu mingeid lootusetuid algajaid, kelle ettekujutus autoga sõitmisest on suvel Pärnusse mere äärde minek või õhtul supermarketis käimine. Kui aus olla, siis ega reaalsest liiklusest polnud meil kellelgi vist päris õiget aimust.

Istusime kahekaupa autodesse ning asusime teele parkimisplatsi poole, kus õpetati siduriga mängimist ja sujuvat käiguvahetust. Algus oli tore ning vaimustus oli suur. Pärast sõitsime Lilleküla jalgpalliväljaku ümbruses ning siis sai juba 50 sisse ja neljanda käigu ka panna.

Järgmised sõidutunnid hakkasid toimuma juba liikluses ning sellega seoses muutus täielikult ka autokooli õpetaja hoiak. Koos sõbraga sõidutundi minnes ei tahtnud me kumbki alguses esimesena sõitma minna. Tavaliselt olin mina see, kes ikkagi esimesena sõitma pidi, kuid pärast oli hea tagumiselt istmelt jälgida, mida sõber tegi ja kui närvis õpetaja oli.

Suurimaks probleemiks oli loomulikult siduri õigesti hoidmine. Näiteks kohapealt minekul suri auto üpris tihti välja just seetõttu, et tõmbasime sõbraga siduri liiga kiiresti üles. Kõrvalistmelt kostus samal ajal karjumist. Ükskord suretas mu sõber auto üle kümne korra välja ning seetõttu jäi õpetaja järgmisel päeval sõidutundi hiljaks, kuna pidi autole lihtsalt uue aku ostma.

Pidevalt rääkis ta siduri puhul sellest tõmbeasendist ja kui oluline see paigaltminekul on. Lõpuks ei pannud ma sõitmise juures enam muud tähele kui see sidur.

Kõige hullem hetk oli arvatavasti see, kui auto Mustamäe suurel ristmikul välja suri. Mäletan, et enne kohaltminekut jalg veel värises ja üritas seda sidurit paigal hoida. Mul käis peast läbi ainult see, et ta jumala eest seal kõrval jälle vigisema ei hakkaks! Kuid juhtus kõige hullem: jalg värises liiga palju ja libises siduri pealt ära. Oh seda kisa siis! Pool Mustamäge vist kuulis seda.

Vägivaldne ta polnud, kuid tundus, et liialdab pisut alkoholiga. Eks sellest ka see närvilisus - iga kord, kui oli sõidutunni ära andnud, ahmis suitsu nagu hapnikku endale sisse. Ehk mõtles, et pääses liiklusest vaatamata meiesugustele ikkagi eluga.

Nii need tunnid läksid ning kuigi mõnikord ta isegi kiskus rooli minu käest, käisin vapralt need tunnid lõpuni. Nüüd, mõnikord üksi sõites, on mul tegelikult üsna hea meel, et ta nii kuri oli, sest tänu sellele on paljud ohtlikud kohad hästi meelde jäänud. Tema kisa tekitas minus siukese ehmatuse, et teatud ohtlike kohtadega oleks mul lausa nagu emotsionaalne side.