Hannes Nagel: on jäänud vaid mõned aastad, enne kui Venemaa oma naabrid gaasitorudega sisse piirab
Viimane kulgeb absurdsuse ja demagoogia piirimail, kuid on siiski sisse juhatamas uusi jõujooni ida ja lääne vahel, mille täpsest kulgemisest sõltub ka meie lähitulevik. Sisutühi dialoog sillutab teed sundseisule, ehkki Brüssel ja Washington otsivad võimalusi, et Moskvale kriisist väljumiseks tagaust pakkuda. Läänes soovitakse status quo säilimist, kus Venemaad käsitletakse partneri, mitte ohuna. Kremli režiimil tundub olevat radikaalselt erinev nägemus. Kas taktikalise eemaldumise ja rahu hinnaks saab olema Ukraina, ning miks on sündmused nõnda arenenud?
Kuigi me ei hooma endiselt kõiki Euromaidani motiive, on selles konfliktis üksjagu süüd ka ukrainlastel, kes teadlikult või tahtmatult pole suutnud oma rahvastiku- ja regionaalpoliitikaga venemeelset Krimmi ja Dnepri jõest idapool kestvat Ukraina NSV-d präänikute toel Ukraina rüppe integreerida. Lääne abi on seni suuresti piirdunud mõistmise ja sõnadena, mis ei lähe korda neile, kes soovivad Ukrainat sarnaselt Poolale jagada.
On võimatu, et seda konflikti ei valmistatud aastaid ette! See ei juhtu lihtsalt niisama – selleks on vaja aega, ressursse ja julgust, mida finantskriisi tagajärjed läänes on Kremlile loonud. Eestile ebasobivalt soodsal moel on venelased suutnud oma käigu perfektselt teostada. Maailm on seatud fakti ette: tulime, et jääda. Miks laseb Euroopa ajalool korduda? Kuidas vabaneda tülinorijast, kelle päritolus Euroopa ei kahtle, ent kes siiski mängib lollikest Ivani viisil, mille üle tunneks uhkust isegi Goebbels?
Põhjusi on mitmeid, miks sündmused on nõnda arenenud, ent siinkohal peaksime tajuma ka Ukraina ja Euroopa ühisosa, mis on kriisi puhkedes tahaplaanile jäänud. Mõlemad on otseses sõltuvuses Vene gaasist, mille olemasolu tööstustes on majanduskasvu üheks eelduseks. Krimm omandab uue väärtuse alles pärast South Streami gaasijuhtme valmimist 2016. aastal, mis analoogselt meilegi tuttavale Nord Streamile, kulgeb mööda merepõhja.
Teise torujuhtmega jäetakse nii Lääne-Ukraina kui –Euroopa vastavalt vajadusele gaasita või kutsutakse vaibale, et heanaaberlikult "soodsamad" suhted saaksid õitseda. Venemeelsem Ida-Ukraina liidetakse Krimmi eeskujul Venemaaga või säilib Saksa DV stiilis mõneks ajaks, et Ukrainat survestada ja nõrgestada, millega kaasneb etniline puhastus ja põgenike tulv.
Gaasileegi pikad kõrvad paistavad selle konflikti tagatoast, sest tegemist on strateegilise geopoliitilise relvaga, mis ei jää oma majandusvõimekusega palju alla tuumarelvale. USA endine kaitseminister Robert Gates on öelnud, et pärast Visegradi ja Balti riikide NATO-ga liitumist ei oleks organisatsioon tohtinud laieneda Rumeenia ja Bulgaaria näol, sest viimaste suhtes on tekkinud Trooja hobuse kahtlus.
Meid peaks selline sõnum hoiatama, sest kaitseorganisatsioon võtab otsuseid vastu vaid üksmeele alusel ning selle puudumisel kannataksid ka näiteks Eesti kaitselahingud, kui oleks vaja käivitada viies artikkel. Ehitamisjärgus olev gaasitoru, mis hakkab läbi Bulgaaria Euroopasse kulgema, pakub küll vaesele Euroopa Liidu liikmesriigile võimaluse teenida rammusat lisatulu, ent tõukab bulgaarlased pikapeale järgmise Ukraina rolli.
Vene invasiooni näol, mis kopeerib Natsi-Saksamaa vägitegusid enne viimast maailmasõda, on tegemist demagoogia meistriklassi ja Euroopa energiapoliitika fiaskoga. Pärast kevadet tuleb alati talv ning viimaseks ei pruugi täna Ukrainat toetavad riigid veel valmis olla, ehkki Euroopale on lubanud abikäe ulatada Ameerika kildagaas. Kui Euroopa Liidul oleks ühtne energiapoliitika, võinuks me kuulda juba kriisi algstaadiumis oluliselt tugevamaid seisukohavõtte ja näha ka reaalseid samme, mis suudaksid Ukrainat jagamisest päästa.
Oleme hiljaks jäänud, sest operatsioon South Stream juba käib. Ida-Euroopale on jäänud mõned aastad, enne kui Moskva oma lähivälismaa Gazpromi torujuhtmetega sisse piirab. Ajalugu kordub tänu Brüsseli umbusule Vene küsimustes. Kuigi rahu hinnaks ja ajavõiduks makstav Ukraina oma senisel kujul ei säili, on Euroopal veel aega, et leida lahendus Vene georelvadele, mis ei jäta kasutamast võimalusi rajamaks otseühendusi ka Brüsseli võimukoridoridega.
