Silver Meikar: Mitte keegi ei vaidlusta, et Savisaar on kasulik idioot
Tõesti, “referendumi” seaduslikkuse, selle läbiviimise ja aususe üle ei tasu vaielda. Siin on kõik niigi selge. Toendid valimisvõltsimistest kaotavad tähtsuse, kui tulemus oli ette kirjutatud. Rahvalt arvamust ei küsitud, see polnud referendum, vaid pettus.
Valed protsendid
Krimmis juba kaks nädalat ringi sõitnuna saan kinnitada, et Kremli ja Savisaare poolt välja kuulutatud venemeelsete osakaal on selgelt üle paisutatud. Rahvastikustatistika järgi moodustavad venelased Krimmi elanikkonnast 58% ja vale on väita, et kõik nad ihkasid Kremli võimu alla. Paljud vanemaealised ja madalama haridusega küll, kuid ettevõtlik noor haritud põlvkond Putinit ei soovi. Pigem elada vaesemalt, aga Venemaa korruptsioon, seadusetus ja sõnavabaduse puudumine on neile vastuvõetamatu.
Ukrainlased moodustavad umbes veerandi krimmi elanikkonnast, tatarlasi on 12%. Mõnes suhtes on Krimmi tatarlaste olukord võrreldes siinsete ukrainlastega parem. Neil on ühtne ja tugev kogukond, kes on valmis üksteist toetama. “Me oleme valmis võitlema ja kannatama,” ütles mulle pühapäeval Bahtšisarais tatarlaste restorani administraator Lenor. “Mitte relvadega, neid meil pole, kuid südilt. Vajadusel lähme kas või mägedesse, aga oma kodukohast me enam ei loobu.”
Samal ajal kui venemeelne rahvahulk vihub võidujoovastuses Sevastoopoli tänavatel tantsu, hoiavad Kremli vastased võimalikult madalat profiili. Nende hirm on reaalne, mure tuleviku pärast põhjendatud. Iga päev tuleb teateid teisitimõtlejatega arvete klaarimisest.
“Kui ütlesin sõpradele, et hääletamas ei käinud, sõimasid nad mind banderaseks, hea, et peksa ei andnud,” kirjeldas olukorda üks neist vähestest venelastest Sevastoopolis, kes on varem oma erinevat seisukohta ka avalikult välja julgenud käia. Enam mitte. Avalikus kohas kohtumise asemel teeme tunnise autosõidu linnas tema väsinud Žiguli 05-s. Palus, et nimetaksin teda näiteks Dimaks.
Levivad piinamised
Mitmelt poolt olen saanud informatsiooni inimestest, kes on nn “omakaitseüksuste” või kohaliku Berkuti poolt kinni võetud ja läbi pekstud. Kümnete inimeste asukoha kohta otsivad omaksed informatsiooni, pühapäeval leiti nädalapäevad kadunud tatarlane. Tapetuna.
Kohtusin ka mitme ukraina perekonnaga, kes on väga raske valiku ees. Kas elada hirmus või põgeneda, jättes maha kodu ja töö. “Olen siin elanud 14 aastat, mul on siin korter, mehel töö,” seletas Balaklava magalarajooni korteris mulle kolme lapse ema Olga, neljas kõhus kasvamas. “Muidugi ma kardan, eelkõige oma laste pärast, aga kuhu meil minna?”
Kõige keerulisemas seisus on sõjaväelased ja nende perekonnad. Kui nad peaksid põgenema, nimetaks Kiiev neid kodumaa reeturiteks. Samas ei paku neile Ukraina keskvõim mingit kaitset, isegi puuduvad konkreetsed juhised ning tegevuskava järgmisteks päevadeks.
Eile külastasin Belbeki lennuväebaasi sõjaväelasi ja nende perekondi. Lennukid ja varustus on venelaste käes, vaid administratiivhoone ning sõjaväelaste elamud kuuluvad veed Ukraina sõdurite kontrolli alla. Pärast seda, kui Vene snaiper tappis ühe Ukraina sõduri Simferoopoli baasi rünnaku ajal, anti neile vähemalt luba enesekaitseks relva kasutada.
Kui Vene väed kavatsevad Ida-Ukrainasse tungida, teevad nad enne Krimmis korraliku puhastuse. Kindlasti ei soovi nad enda tagalasse mingeid Ukraina sõjaväelasi ja aktiivseid läänemeelseid inimesi jätta.
Eesmärk omaette
90% toetus Kremlile ei ole mitte tänane reaalsus, vaid alanud hirmu ja puhastuskampaania eesmärk. Välisajakirjanike vastu suunatud tegevus on märgiks, et eesmärgi saavutamisel vahendeid ei kavatseta valida. Peaasi, et piinamistunnustega laibad või inimeste tänaval peksmine rahvusvahelisse meediasse ei jõua.
Kasulikud idiootide abil püütakse maalida pilt Krimmist, kuhu on saabunud üleüldine rõõm, turvalisus ja rahulolu. Mul on kahju, et ka Edgar Savisaar on sisepoliitilistel eesmärkidel otsustanud selles kampaanias osaleda. Seda tehes sai temast kaasvastutaja selle ees, mis Krimmis toimus ja toimuma hakkab.
Aeg oleks, et lisaks geopoliitilisele arutelule hakatakse rohkem tähelepanu pöörama inimõiguste olukorrale Krimmis. Kohalikud ootavad abi, nad ei tea, kelle poole pöörduda. Keskvõim Kiievis neid üksi aidata ei saa.
