Huvitav, miks nad siin mulle otsa üritasid ajada, mõtisklen, ja astun omasoodu edasi. „Tere päevast, meie oleme Armjanski omakaitse! Palun esitage dokumendid!“ pöördub mu poole sõjaväeliselt neljakümnendate keskpaigas suhteliselt heas vormis mees, seljas laiguline sõjaväeriie. Polegi selles eas sellises vormis mehi Krimmis nii palju. „Tere! Aga teie dokumendid?“ vastan, ja vaatan tema mustas maskis nooremat sõpra.
„Meie dokumendid?“ on vanem seltsimees üllatunud. „Aga kas need teile midagi ei näita?“ osutab ta käsivarrel olevale punasele sidemele ja teisel pool olevale peenele Vene lipu värvides lindile. Mõtlen küll, et lindid pole biomeetrilise passiga päris võrreldavad, kuid ei hakka külalisena pikalt jaurama. Ulatan oma passi ja selgitan, et olen Eesti ajakirjanik.
Võõrkeel on kahtlane
„Ja mismoodi Eestis meid kajastatakse?“ pärib ta nõudlikult. Selgitan, et ajakirjandus on vaba ja nii kajastabki – uurime, mida kohalikud asjast arvavad. Pressikaart, akrediteeringupaber, küsimused sõidu sihi kohta ja siis tahavad nad ka näha, mis on mu suures kotis. Lõpuks nad soovivad viisakalt head teed. „Molotsõ!“ kiidab mööduv proua kottipuistavaid rahvamalevlasi.
Hmm, ilmselt oli asi selles, et käisin hetk varem taksojuhiga juttu puhumas ja too tajus, et õudse aktsendiga tüüp võib olla välisintervent. Mida arvab arvestatav osa vene inimestest välisinterventidest, on aga mul selge juba Hillar Palametsa õpikust „Jutustusi kodumaa ajaloost“, peatükist „Kodusõda ja välismaine interventsioon“. Palametsa teoses oli kaardile joonistatud Venemaa punane allesjäänud südamik, mille poole suundusid igast kaarest ohtlikud valged nooled. Kindral Koltšak ahistas idast, kindral Denikin lõunast, parun Wrangell sealtsamast Krimmist ja minutaolised kahtlased välismaised tegelased igast ilmakaarest.
USA diplomaat-korüfee, Tallinnaski töötanud George Kennan pani Stalini aastatel muuseas tähele, et venelastega pole kohtumistel kasulik sõbralikult käituda – nad tajuvad, et kolleegid hakkavad neid välisluure agentidena vaatama. Ja millegipärast kipuvad taolised seigad nüüdses kahtlustavas õhkkonnas kuidagi tuttavlikult kõlama.
Nii kahtlustav õhkkond on Krimmis viimasel ajal kogu aeg. Ajad kolleegiga eesti keeles pitsabaaris juttu – kontrollitakse dokumente. Vestled võõras keeles tänaval kõvahäälselt – kontrollitakse. Kuurort suhtub rahulikult vaid ühte keelde.
Käisin siin viimati septembris ja siis oli olukord palju sõbralikum. Muidugi, ega patrullivatel omakaitselastel palju teha pole – kuna räägitud banderalast naljalt kuskilt võtta pole, siis tuleb reageerida kõigele, mis tavapärasest vähegi teistmoodi. Näiteks eestlasele.
Väljaõpet pole
Armjansk on piirilinn. Tulin siia, et näha, kuidas toimib Krimmi ja Ukraina de facto piir ja silmata sõjaväeüksusi. Sõitsin siia taksojuhi Ruslaniga, kes teenis varem 15 aastat Ukraina armees kapteni auastmeni. Ta ise on Krimmi Venemaaga liitumise poolt, kuid kahetseb oma sissepiiratud endiste töökaaslaste saatust ja muretseb, et mõni võib neist mõttetult hukkuda. Ukraina üksuste võitlusvõimest on ta kehval arvamusel.
„15 teenistusaasta jooksul oli meil laskmist kokku üks nädal. Üks nädal!“ Vene armee on tema sõnul sootuks teine asi. „Kes ei toida oma armeed, peab toitma võõrast!“ lõpetab ta. Tema jutu taustal ei tundu Ukraina üksuste alistumine Perevalnes ja mujal üldsegi ebaloomulikuna ja tundub kahtlane, kas baasis paiknenud jalaväe lahingumasinad üldse olid liikumisvõimelised.
Jätkan sõitu Ukrainasse bussiga. Krimmi vahipunktis olijate näod on kaetud. Mundreid leidub mitmesuguseid – rohelisi, aga ka sinakaid Berkuti omi. Tee ääres on üks soomustransportöör BTR, kuid suuremad jõud on ilmselt varjule pandud, midagi raskemat näha pole.
Paar kilomeetrit eemal Ukraina poolel on sõjatehnikat isegi rohkem. Bussi tuleb dokumente kontrollima keskealine kuulivestis ja kiivriga siseministeeriumi eriüksuslane mustas mundris. Tema valmidustase paistab olevat hoopis teine kui Krimmis paiknenud üksustel. Automaadiga passikontrollija tegutseb rahulikult ja läbimõeldult. Ka ukrainlastel on liivakottide taha varjunud soomustransportöör ja kaugemal põllu peal muudki sõjatehnikat.
Varustusest ja valmisolekust võiks oletada, et siit läheb Ukraina kannatuste piir, millest edasi ukrainlased vastu tulistamata edasi tungida ei lase.
