Tudeng: Eesti vajab süsteemi, kus ettevõtjad pääseksid ligi tudengite lõputöödele

Saksamaal õppides ja tööd otsides on jäänud silma, et paljud ettevõtted otsivad praktikante ja üliõpilasi, kes teeksid lõputööna nende juures teaduslikku uuringut. Usun, et ka Eestis on võimalik praktikakohti leida, kuid mulle tundub, et ettevõtted ei otsi ise ülikoolidest just liiga aktiivselt inimesi, keda nad tulevikus endaga siduda tahaksid, või kes aitaks nende valdkonnaspetsiifilisi teadmisi edasi viia, kasvõi läbi ühe teadusliku töö.

Ma ei hakka siin pikemalt haridussüsteemidevahelistesse iseärasustesse minema, kuigi ka need mängivad näiteks Saksamaa ja Eesti võrdlusel üsna suurt rolli, vaid tahan keskenduda ainult lõputöödega seotud problemaatikale.

Eesti puhul on paratamatu, et raha ja inimeste vähesus seab uurimistööle teatud piirangud. Usun aga, et seda on võimalik teatud määral kompenseerida suurema sidususega. Pean silmas ühtset süsteemi, kus oleks võimalik lõputöödele ligi pääseda.

On tänuväärne, et Sirp on avaldanud kaitsmisele tulevate doktoritööde ülevaateid, mis sellest, et üherealiseid. Samm edasi oleks aga luua kõrgkoolidevaheline süsteem, kus oleksid kättesaadavad kõik bakalaureuse- ja magistritaseme lõputööd, doktoritöödest rääkimata. Kasvõi kirjelduse mõttes, et tekiks ülevaade, mida on üldse uuritud.

Oletame, et töötan mõnes turundusega seotud ettevõttes. Väga tüütu oleks käia igal aastal mööda ülikoolide osakondi, et tutvuda värskete uuringutega – aga praegu just selline olukord ongi. Elektrooniliselt ei ole võimalik ühest kohast korralikku ülevaadet saada, kuigi Tartu Ülikoolil on olemas e-andmebaas ja TTÜ näiteks avaldab PDF-i kujul kokkuvõtteid.

Ideaalis näen süsteemi, kus teeksin sobivasse valdkonda linnukese (minu puhul siis näiteks reklaam, turundus, käitumisökonoomika, psühholoogia) ja saaksin e-mailiga teavituse iga kord, kui antud valdkonda tekib mõni uus lõputöö. Põllumees saaks näiteks kõik tööd, mille kirjelduses leidub sõna "kartul" või "teravili".

Esiteks oleks ühiskonnal nendest lõputöödest võib-olla reaalselt kasu ja teiseks integreeruks ärimaailm tihedamini haridussüsteemiga. Ära ei saa unustada ka fakti, et igasugune avalikustamine paneb nii tööde tegijaid kui ka juhendajaid rohkem sisu nimel pingutama ja parandab loodetavasti kvaliteeti. Lisaks aitaks see paremini avastada plagiaate.

Iseenesest on sellise platvormi loomine tehniliselt võrdlemisi lihtne ülesanne ja suure tõenäosusega annaks seda juba olemasolevate vabavaraliste juppide pealt üles ehitada. Küsimus on pigem selles, kas kõrgkoolidel on selleks ka tahe olemas.