Vene politoloog: suurem osa Vene ühiskonnast toetab Putinit
Kellele oli Vladimir Putini teisipäevane kõne Vene Föderatsiooninõukogu ees, milles ta lubas Vene ajaloolist suurust taastama hakata, peamiselt suunatud? Kodupublikule või rahvusvahelisele?
Mõlemale. Putinil on vaja pärast 2011 ja 2012. aasta massilisi proteste siseriiklikku toetust tugevdada, sest protestid seadsid tema valitsemise legitiimsuse tõsiselt kahtluse alla. Rahvusvaheliselt saatis ta selgelt tugeva signaali läänele, mis rääkis allumatusest ja kavatsustest viia ellu idee multipolaarsest "Vene" maailmast.
Kuidas Venemaa „ajalooliste alade“ tagasivõtmist mõistab? Kas minnakse Vene impeeriumini välja?
Valitsev režiim mõtleb pigem külma sõja tulemuste ümberkirjutamist, mitte Romanovite impeeriumi taastamist. Siiski, Krimmi annekteerimine on valla päästnud terve hulga ohtlikult laiu tõlgendamisvõimalusi selle kohta, milline Venemaa mõjusfäär võib kaardil välja näha. Kreml on alati ja sihilikult olnud selles küsimuses ebakindel, erinevate tõlgendamisvõimalustega mängimine tundub olevat üks viis oma naabrite ähvardamiseks ja neilt välja pressimiseks.
Mida võib see tähendada Eestile ja meie vene vähemusele?
Vene diplomaatias on Baltikumi vene vähemuse küsimust juba hakatud uudsesse "Krimmi- järgsesse" konteksti asetama. Venemaal on mõjuvõimu kõigis Balti riikides ja ta kasutab kindlasti oma pehmet jõudu, et survestada Baltikumi valitsusi. Majanduslikult on oluline
osa Eesti ärist Venemaaga seotud. Poliitiliselt on Tallinna linnapea avalikult kahelnud Ukraina praeguse valitsuse legitiimsuses. Moskva kasutab seda kõike kindlasti oma poliitika rakendamisel Eesti suhtes. Lisaks patroniseeritakse jätkuvalt venekeelset elanikkonda.
Kuidas peaks Eesti ja lääneriigid sellele vastama?
Eesti peaks tegema kõik, mis tema võimuses, et Venemaa ei saaks poliitilistel eesmärkidel ära kasutada vene vähemust, viidates nende halvasti kohtlemisele. Lääne puhul on võtmesõna ühtsus – kuni meil on Euroopa liidus ja NATOs mingi hulk "Venemaa mõistjaid", leiab
Moskva endale alati vestluspartnereid.
Kuidas hakkab Putin oma retoorikat nüüd praktikas ellu viima? Hõivatakse Ida-Ukraina? Transnistria?
See pole enam retoorika, see ongi Vene strateegia. Venemaa hoiab kahtlemata alles võimaluse Transnistria oma territooriumiks muuta, see on piirkonnale ainus alternatiiv, kui nad just ei liitu Moldovaga ja ei võta vastu Euroopa assotsiatsioonilepingu hüvesid. Ida-Ukrainas suurendab Venemaa kindlasti oma kohalolekut, üritades riiki veel enam lõhki rebida ja järk-järgult ida-alasid Kiievi võimust lahutada.
Millal selline Vene maailmanägemus lõpuks muutuda võiks?
Praegu on toimunud järkjärguline pööre läänesõbralikust 1990ndate poliitikast suurema mõjuvõimu igatsemise poole. Vene välispoliitikat on viimasel ajal enim mõjutanud kaks pöördelist sündmust: 1999. aasta NATO sõjaline operatsioon Serbias ja oranž revolutsioon Ukrainas 2004. aastal. Mõlemat tõlgendati Moskvas kui otsest ohtu lääne poolt nende julgeolekule. Putin tunneb, et tema esialgne avatus läänele – näiteks tema toetus USA-le pärast 9/11 terrorirünnakuid – ei toonud kaasa tuntavalt positiivseid tulemusi. Tema soov lääne suhtes agressiivsemalt käituda tuleneb ka sellest, et viimane näitas üles nõrkust: euroliidu rahanduskriis, USA suhtes skeptilise maailmavaate levik, lääne valmidus Venemaaga kompromissile minna – meenutagem 2008. aasta Bukaresti NATO tippkohtumist, millega kriipsutati maha Gruusia ja Ukraina liitumisväljavaated.
Millal Putin võimu kaotab? Kui ta rahva poolt sealt eemaldatakse?
Probleem pole ainult Putinis. Suurem osa Vene ühiskonnast toetab teda. Vaadakem otsa ebamugavale tegelikkusele: kes tahes Putini võimalik järeltulija jätkab tema natsionalistlikku poliitikat. See kehtib kindlasti Dimitri Rogozini (Vene asepeaminister – K.A) suguste inimeste kohta, aga isegi Putini-vastased opositsionäärid on üsna tugevate natsionalistlike ja imperialistlike kalduvustega, näiteks Aleksei Navalnõi. Isegi vene liberaalid ei ole immuunseid imperialistlikule maailmavaatele – nagu Anatoli Tšubais oma ideega Venemaast kui „liberaalsest impeeriumist.“ Selle asemel, et investeerida aega ja vaeva sellesse, et ehitada üles toimiv ja kaasaegne riik, valib Vene eliit impeeriumi taastamise.
