Lugeja: öötöö laastas mu isikliku elu ja tervise
Need, keda ahvatleb öövahetusega teenitav suurem töötasu, peaksid mõtlema ka negatiivsete faktorite peale, mis kaasnevad öösel töötamisega. Omal nahal järgi proovinuna võin öelda, et öötöö on raske ja see võib rikkuda igapäevaelu.
Kui sa ei ela just ühiskonnast isolatsioonis, Põhja-Korea vangilaagris, mõnes puuris või kambris, kus ei ole oluline, mis praegu kell on, siis loomulikult: öötöö sinult tükki küljest ei võta. Kui sa oled aga sotsiaalne olend, kellele meeldib väljas käia, tunda rõõmu hommikutest, unest ja sõpradest, pole öötöö sinu jaoks.
Keskkooli ajal mõtlesin suvel rohkem raha teenida ja minna tehasesse öövahetusse tööle. Alguses tundus see mõte hea olevat, kuna sai uueks kooliaastaks rohkem raha kogutud. Paraku olin ma küllaltki naiivne ning juba mõne nädala pärast hakkas kannatama isiklik ja sotsiaalne elu.
Vahetused olid 8 tundi pikad ja 5 päeva nädalas. Juba esimese päeva lõpuks andis tunda, et unest jääb pidevalt puudu ega puhka välja. Sai ju elatud nagu vampiir – öösel sai töötatud, ja kui päike välja tuli, siis magama mindud. Loomulikult on organismi biorütmidel sellega keeruline harjuda ning tõtt-öelda organism vist ei harjugi ära.
Lisaks uneprobleemidele tekkisid ka sotsiaalsed probleemid. Ma jäin üha üksikumaks. Sõbrad ei helistanud enam, kuna nad teadsid, et ma magan samal ajal kui nemad väljas on. Reedeõhtuti ma ei saanudki välja minna, kuna siis algas nädala viimane tööpäev.
Reeglina läksin kohe hommikul koju jõudes magama, kuid mõnikord ärkasin juba lõuna paiku üles, olles maganud ainult mõned tunnid. Kõige nukram oli siis, kui jõudsin hommikuhämaruses koju, läksin magama, ja ärkasin alles siis, kui väljas juba pime oli. Siis oli tunne, nagu üks päev oleks vahelt ära jäänud.
Kõige selle juures hakkas ka emotsionaalne tasakaal kannatama ning kuna sotsiaalne elu hakkas hääbuma, tekkisid kurvad mõtted. Ka vanemaid nägin üha harvem. Kuna nii unehäired kui ka halvad mõtted kuhjusid nädala lõpuks, hakkasin murede leevendamiseks üha rohkem alkoholi tarbima. See hävitas aga mu tervist veel rohkem.
Võib öelda, et need kolm suvekuud olid mu jaoks üpris põrgulikud ning ega see suurem palk ei kompenseerinud kuidagi kaotatud sotsiaalset elu ega tervist. Sellest n-ö töötsüklist väljatulek võttis ka paar nädalat aega ning õige unerežiim taastus alles septembri lõpuks.
