Aleksander Issajev: Mis saab haavatud sõduritest?
Tean iseenda elukogemuse põhjal, kuidas elavad noored elujõulised mehed, kes on saanud püsivaid tervisekahjustusi ja jäänud seega sõltuma riigi armust. Seda riigi armu on 300 euro jagu kuus, lisaks kesised ravivõimalused.
Puudulik on ka integratsioonisüsteem, mis justkui peaks pakkuma ümberõpet ja koolitust vastavalt igaühe isiklikele vajadustele. Samas on integratsioonisüsteem ülioluline, sest kui programm koostada igale konkreetsele inimesele tema vajadusi ja võimeid arvestades, saab see inimene rajada endale uue tuleviku ja olla väärtustatud osa kogu tervikust - ühiskonnast.
Jah, on olnud võitlejaid, kes on mässinud end keerulistesse olukordadesse või pannud toime seaduserikkumisi. Õigelt teelt kõrvale kaldumine võib olla ka appikarje, et juhtida tähelepanu oma muredele ja haavadele.
Vande andnud mehed kaitsevad võõrsil läbi valu ja vere sündinud demokraatiat, riskides päeval ja ööl oma eluga. Sõda ei võideta korraga, vaid lahingute kaupa ja paraku pole võitu ilma kaotuseta. Lahingus elu kaotanud mees või naine oli oma elus teinud teadliku valiku ja oli seadnud esikohale teenistuse, et sellega kaitsta rahu ja iseseisvust. Teenistuses viga saanute arv on aga tunduvalt suurem kui langenute arv.
Sõda terrorismi või diktatuuri vastu on meeletult aega ja ressurssi nõudev, kuid me siiski panustame ja just see teebki meist osakese tohutust masinavärgist, mis säilitab heaolumaade majandust ja suveräänsust. Selle kõige taustal kipume paraku unustama neid, kes on tõelised kangelased sellel ülemaailmsel missioonil. Nendeks on rahuvalvajad, inimesed meie hulgast, vennad-õed, isad-emad.
Pidev vingumine Eesti üle ei tee asja paremaks, pigem tekitab see vaid kibestumust ja vimma. Seepärast kutsungi huvigruppe ja ka kõiki eestimaalasi üles kaasa mõtlema haavata saanud missioonisõdurite probleemidele lahenduste otsimisel.