Enn Eesmaa: Lennart Meri oli väga paljudele ideaalilähedane president
Meil pole olnud seisuslikku aristokraatiat. Mõnigi arvab, et õnneks, sest eestlasele ei meeldi alluda. Väidetavalt pole me seetõttu ka head teenindajad. Küll aga oleme alati lugu pidanud vaimuaristokraatidest.
Neid on me rahval õnneks jätkunud, kuigi mitte piisavalt. Neist üks ja sobivalt õigel ajal ilmunu oli Lennart Meri. Ta seadis riigipea standardi väga kõrgele. Tark, sarmikas, artistlik, iga auditooriumi ees erisugune, kuid põhiliselt muutumatu. Nagu päris meri oli ka Lennart Meri alati uus ja üllatustevõimeline.
Oma tööst me riigipea meeskonnas on mõndagi mäletada. Olen kindel, et Eesti vajas tol ajal just sellist presidenti. Tuntud ja tunnustatud oma rahva seas, huvi ja tähelepanu võitev ja pilke köitev võõrsil, kus Lennart Meri tundis end pea alati koduselt. Osaliselt oma keelteoskuse, peamiselt aga detailitäpsete teadmiste pärast, milleks soovi korral on ju võimalik ette valmistada.
Mäletan, et tihti alustas Lennart Meri oma võõrsil toimunud esinemist suhteliselt passiivse saali ees. Mõne minuti pärast oli lausa tuntav kuulajate fookuse muutus kõneleja suunas, kes tavaliselt rääkis ürituse korraldajate emakeeles.
Mõnigi kord kuulsin teiste prominentide, eriti aga nende nõunike hulgas küsimust - mis riigist see mees oli? Lennart Meri tajus hästi oma kohta ja võimalusi rahvusvahelistes suhetes.
Ükskord, kui viibisime New Yorgis ja ÜRO-s oli tal hädasti vaja kõnelda Saksamaa välisministriga. Jagasime oma vähesed inimressursid vastuvõtusaalis ära ning andsime oma presidendile märku, kui härra Hans-Dietrich Genscherit nägime. Seepeale võttis Lennart Meri suhtluskursi mehe suunas, kellega tal oli soov kohtuda ja kasvõi põgusalt vestelda. Üsna pea see ka õnnestus.
Meenub, kui USA riigipea Bill Clintoniga kohtusid kolme Balti riigi presidendid. Üsna loomulikult oli baltlaste peamiseks kõnemeheks Lennart Meri, kes maailma liidriga vestles riigipeale kohase kombekuse ja samas vajaliku vabadusega.
Sama kordus pea muutumatult ka mõnegi riigi kroonitud peaga suheldes. Eesti oli sellal veel kaugel nii Euroopa Liidust, kui NATO-st ning mõnelgi mandril ja maal veel vähe tuntud.
Selgesti mäletan ja võin võrrelda Hiina juhtkonna suhtumist ja teadmiste taset me kahe riigipea Lennart Meri ja Arnold Rüütli visiidi ajal.
Lennart Meri vastuvõtjad palusid me presidendil rääkida Eestist, me riigi püüdlustest ja saavutatust. Küsimusi oli vähe ja need olid peamiselt diplomaatilise viisakuse tasandil.
Arnold Rüütli vastuvõtjad aga olid Eestist kadestamisväärselt teadlikud. Ilma igasuguse paberita käsitles Hiina liider teemasid, mis meil lausa suu lahti kiskus. Muuhulgas ta väljendas Hiina huvi Toompeal asuva kunagise rahvusraamatukogu hoone restaureerimisest, mis üllatas ja hämmastas meid. Selle suhtumisarengu tekkimises oli mõjuv osa ka Lennart Meri oskusel Eestit tutvustada ja kaugetelegi rahvastele huvitavaks teha.
Lennart Meri oli visionäär, pisut oli temas ka šamaani, kel oli otsekui otseside Päristõega. Vaimuaristokraadina oli temas veidi ka parunlikkust, mis väljendus üsna selgesti ta rahvale õpetuseks suunatud pidupäevakõnedes.
Vaimult ja aurasarmilt kiduram riigipea oleks tõenäoliselt viisakusest lihtsalt ära kuulatud ja omi mõtteid edasi mõeldud. Meri kõnesid analüüsiti, kuid tavaliselt nende sõnumis ei kaheldud.
Olen arvamusel, et paljudele ehk isegi enamusele oli Lennart Meri ideaalilähedane president. Suur ja sarmikas oma vähestele puudustele vaatamata. Järgmiste riigipeade kandidaatide valimisel on neid ikka võrreldud merilikest mõõtkavadest lähtuvalt.
Eeldan, et sama juhtub ka aastal 2016 ning hiljemgi, sest rahva mälu on vaatamata teistpidi väitjatele tegelikult ikka pikk. Eriti inimlegendide puhul.
Juba täna aiman mõndagi kandidaati, kes selles võrdluses võiks kvalifitseeruda, kuid äsja toimunud, õigemini alanud tippjuhtide põlvkonnavahetus teeb ehk selles nimistus veel korrektiive. See on aga asjade loomulik käik.
