Indrek Tarand: mida oleks öelnud president Meri peaministrikandidaat Rõivase kohta?
Lennart Meri 85. sünniaastapäeva märkis Viimsi vald tsiviliseeritud tseremooniaga: kirikus avati Aime Kuulbuschi loodud bareljeef ja muusikat esitas kultuuri süvakihte hoomav ja taipav „Eesti keeled“.
Mõnusalt lihtsas ja koduses Rannarahva muuseumis avati näitus. Kutsutute seas oli vahvaid ja väärikaid inimesi ning asi nägi välja niimoodi, et muidu tseremooniatesse kerge üleolekuga suhtunud kadunud president oleks kahtlemata rahule jäänud. Just niisuguse õhtumaise riigi ja kultuuri tekkimise nimel ta ju oma elu elas.
Muusikat kuulates, nagu ikka vahel, läheb mõte uitama. Miks on Lennart Meri rahva kollektiivses mälus talletunud kui legendaarne riigimees, kelle tegutsemisjooneni on teistel raske ulatuda? Muidugi, tema ettevalmistus riigipea kohale asumiseks oli saatuse tahtel parem.
Kirjanik ja filmimees on ilmselgelt sunnitud väikerahva eksistentsiaalsetele probleemidele rohkem mõtlema kui mõne teise eriala inimene.
„Mida ühist on meie vahel peale suguluse?“ küsib Mikk Mikiveri hääl. Filmist „Linnutee tuuled“ muidugi. Mikk on ka surnud. Kas tõesti olengi mina veel ainsana elus? Õnneks mitte.
Lennarti lapsed ja lapselapsed on siin, Vaino Väljas oma proua Maiga on siin, ka minu lihased isa ja ema on veel elus ja siin. Tarmo Kõuts on siin, Viimsi vallavanemaks saanud Alvar Ild on siin. Ja mis peamine – keegi noor laps saab Lennart Meri stipendiumi.
Meie teekond rahvana jätkub, pole muret, aga kuhu? Seda, kes me oleme ja kust me tuleme, seda me enam-vähem teame. Aga kuhu viib me teekond? On ju Lennart Meri selle sama küsimuse sõnastanud nii, et „Eesti poliitika põhiküsimus on truudus Eestile ja alati vastuse leidmine küsimusele: kust me tuleme, kuhu läheme.“
Ma võin üsna elavalt ette kujutada stseeni, milles keegi tuleb presidendi juurde ja ütleb, et on plaan teha valitsuse moodustamiseks ettepanek Taavi Rõivasele. President Meri kibrutab laupa, vaatab aknast kuskile kaugusse, vormib huuled põlglik-sõbralikuks muigeks ning lausub: “Rõivas? Kes tema on? Mulle pole teda tutvustatud“. Ja puhub suitsu aknast voogava päikesejoa keskele.
Aga et ma istun otse president Ilvese taga, no tegelikult turvamehe ja käsundusohvitseri kõrval, siis kaigub mu pähe otsemaid Ilvese häälega lausutu: „Taavi Rõiva erakordne kompetentsus avaldas mulle suurt muljet!“
Lennart Meri ei pidanud paljuks lausuda Peeter Oleski, keda ta tundis kui noorukit Eesti Kirjanike Liidu koosolekult, kohta just neidsamu sõnu kui Mart Laar tuli Oleskit ministriks pakkuma. President Meri oli väga hea põhiseaduse vaimu mõistja.
Pytheas Marsaliast, rännumees antiikajast, kellest säilinud infokildude pealt Lennart Meri kirjutas terve legendi Ultima Thule kohta, mida ma lugesin nõukogude armees. Kapsaks lugesin. Aga seda huvipakkuvam oli mulle aasta hiljem Tartu ajaloolaste püüd tõestada, et tegelik ajalugu oli teistsugune. Et Lennart blufib, irdub teaduslikust meetodist.
Muidugi irdus, sest tegemist polnud klassikalise baltisaksa ajalooraamatuga, vaid legendiloomega. Ning kuigi Herbert Ligi sai sellest suurepäraselt aru, pidas ta miskipärast ikkagi vajalikuks tudengeid veenda, et sellist legendi pole tegelikult olemas. Professor Ligi on ka ammu surnud. Mis teha, käimas ongi ju põlvkondade vahetus.
Mõned head aastad tagasi astus ühel kevadtalvisel päeval täiesti ootamatult minu töökabinetti Viimsi mõisas Kristjan Meri ja ütles, et ta isa on all autos ning tahaks minuga rääkida. Muidugi ma sain aru, milles asi, aga ma tegin vapra ja reipa näo ette ning läksin alla.
Viisakusfraasid vahetatud, tekkis vaikus. Järsku ütles Lennart, et ta tahaks veel reisida, minna näiteks Kreekasse. Ma ütlesin, et see oleks hea mõte ja et hetkel on ju Ateenas ka väga vahva suursaadik. Mõeldud-tehtud. Vaikus. Kandev paus, ütleks Helle Meri.
„Reisi sina,“ ütles ta siis. „Sinuga on reisidel alati lõbus. Aga pane tähele, et vaid see mees, kes vaatamata ümbritsevale rumalusele ja kohatisele vajadusele rumalusele alluda, jätkab ikkagi oma jonni ajamist, ainult niisugune mees saab Eestit suuremaks teha“. Andsime kätt ja läksime kumbki oma teed. Hiljem ütles Enn Soosaar mulle, et see viimane olla Max Weberi tsitaat. Mul oli täitsa häbi oma teadmatuse pärast. Enn Soosaar on ka manalamees.
Kuidas käituks president Meri kui Alex Salmond sooviks talle tutvustada Šoti iseseisvumisplaani? Kas Meri hoiduks kommenteerimast katalaanide iseseisvuspüüdeid või võtaks seisukoha? Kas mees, kes murdis end rahvusvahelistesse siseringidesse, et eestlaste enesemääramise õigust ja omariikluse taastamist põhjendada, pööraks selja väikerahvaste esindajatele? Seletaks pragmaatiliselt, et meie julgeoleku huvides on ennekõike võimulolijatega Madridis hästi läbi saada? Kas ta tekitaks probleeme valitsusele kui viimane soovib keskpäraseid isikuid suursaadikuteks nimetada? Me ei saa seda kunagi teada.
"Eesti Keeled" mängivad viimase kandleheli. Kirikukell lööb. Inimesed asutavad end lahkuma. Kes me oleme on klaar, kust me tuleme, on enam-vähem selge. Aga ikkagi – kuhu me läheme? Ma võin vaid aimata.
