Henri Kaselo: Elame ikka veel "kuldsel Pätsu aal"
Kirjutasin kaks aastat tagasi, et Eesti vajab hädasti haldusreformi, mis on paljude reformide vundament ning sama kinnitasid enne ja ka praegu paljud poliitikud eesotsas regionaalminister Siim Kiisleriga.
Hoolimata IRLi toest haldusreformile pole aastate jooksul midagi muutunud ning Eestimaal jätkub endiselt kiires tempos ääremaastumine. Jätkusuutmatu on olukord, kus Eestis on omavalitsusi endiselt peaaegu sama palju kui 1938. aastal - ajal, mil maalilistes omavalitsustes elas ligi 70% eestlastest ning linnalistes vaid 30%.
76 aastat hiljem on need numbrid täpselt vastupidised, aga sellest hoolimata elame me Eestis haldusterritoriaalselt „kuldsel Pätsu aal". 1938. aasta haldusreformi ajal peeti oluliseks, et vallamaja keskmine kaugus elanikust võiks olla 7-9 km, et inimesed jõuaksid selle vahemaa ühe päeva jooksul jalgsi ära käia. Tänapäeval on meil õnneks teistsugused transpordivõimalused ning internet.
Aeg on näidanud, et praegused omavalitsused, kus jätkub raha vaid „kiigeprojektideks" ja mõne vallaametniku palkamiseks ning kus vastava hariduseta vallaametnik peab tegelema üheaegselt mitme valdkonnaga, ei ole teovõimelised ning kinnistavad stagnatsiooni. Jätkusuutlik pole ka natuke „edukamate" omavalitsuste „võidurelvastumine" eurorahade toel nii, et iga 10 km tagant ehitatakse koolihooneid ja spordikomplekse. Soov olla iga hinna eest naabrist parem ei ole mõistlik, kui pärast pole piisavalt raha, et katta rajatud hoonete tegevuskulusid.
Seda kõike arvesse võttes piisaks tänapäeval Eestile 21st omavalitsusest. See tähendaks, et praegused maakonnad muutuksid omavalitsusteks ning ka viis suuremat Eesti linna säilitaksid omavalitsuse staatuse. Rahvaarvult suurima maakonna - Harjumaa võiks jagada kaheks: Lääne- ja Ida-Harjumaaks. Lõputu vaidlus ning omavalitsuste piiride ja kaartide joonistamine jääks sellisel juhul sisuliselt ära. Muutuseks võiks olla vaid Harjumaa jagamine, mida on varasemalt soovitanud ka majandusgeograaf Hardo Aasmäe. Ka Lääne- ja Ida Harjumaa keskuse üle ei maksa vaielda. See on mõlemal juhul Tallinn.
Praegused maakonnakeskused toimivad tõmbekeskustena hästi tänu juba nõukogude ajal väljaarendatud teedevõrgule. Meil ei ole mõtet hakata uuesti jalgratast leiutama nagu tehakse seda esitatud omavalitsuskorralduse reformi seaduse eelnõus. Antud eelnõu tõmbekeskuste teooria ei anna kahjuks lõplikku lahendust ja tekitab väga ebavõrdsed omavalitsused.
Otsustustasandi muutmine ja omavalitsuste vähendamine 21ni ei tähenda, et omavalitsus peaks inimestest kuhugi kaugele kaduma. Praegused omavalitsused võiksid toimida edasi nagu Tallinna linnaosad, kus on oma halduskogud, linnaosavalitsused ja linnaosavanemad, kes tegelevad kodanike muredega vahetult, kuid loomulikult vähendatud kujul. Need ei pea olema parteitöötajatele palga maksmiseks.
Kindlasti aitaks maakonna tasandil otsustamine luua korraliku visiooni-strateegia edasisest piirkondlikust arengust, vältida dubleerimist ehk maksumaksja raha kulutamist ja tõsta otsuste kvaliteeti tänu pädevatele ametnikele.
