Kas tõesti on riigi jaoks odavam maksta eriarstide palga asemel kuudeviisi inimeste haiguslehtesid?
Anti mõned rohud ja soovitati kiiremas korras perearstilt võtta saatekiri kardioloogi juurde, soovitavalt märkega cito.
Kui abikaasa siis perearstiga ühendust võttis ja olukorra ära rääkis, siis perearst muigas ja ütles, et saarekirja märkega cito tema anda ei saa, sest seda võimalust neil praktiliselt ei ole. Saatekirja ta sai, kuid üldjärjekorda, ja esimene aeg mai keskel. Arsti juurde, kelle juures ta oli enne käinud, oleks saanud alles jaanipäeva paiku.
Samas on iga kell võimalik pöörduda eraarsti poole ja seal võib juba mõne päevaga jutule saada. Visiiditasu on 40 eurot, kuid protseduurid on üsna soolased. Kui raha on, siis palun, ja neid pakkujaid on päris kenake hulk. Siit tekibki küsimus, et miks pääseb eriarstide juurde nii pika ooteajaga, kuid samas eraarstide juurde, kui raha on, siis mõne päevaga.
Südameprobleemid on väga tõsised ja sellega nalja ei tehta, kuid raha puudumisel tuleb kannatada ja oodata ning loota kõiksevägevama peale. Mind väga huvitab, et miks sellest eriarstindusest on tehtud äri ja miks riik seda soosib. Mis on siis riigile lõppkokkuvõttes parem: kas see, et inimene ei ole võimeline tööd tegema ja peab kuudeviisi järjekorras olema, et eriarstile saada, ning riik maksab samal ajal haiguslehte, või see, et eriarste oleks rohkem ja abi saabuks kiiremini - et inimene saaks jälle tööle asuda ja riik oma maksud kätte?
Kuidagi surnud ring tekib. Arstile ei saa, tööd ei suuda teha ja haigekassa maksab töövõimetust. Tekib tunne, et eriarstisüsteem on ärile üles ehitatud - pakkuda seda tasuta nii vähe kui võimalik, ja kellel väga vaja, siis maksku. Praegu on arstiabi kättesaadav vaid perearsti ja kiirabi näol.
