Indrek Tarand: Kui EL-il oleks ühine kaitsepoliitika, siis võiks Prantsusmaal valmivad Mistralid ära osta
Ning just 2-3 aprillil peetakse Brüsselis EL- Aafrika järjekordne tippkohtumine, kus teemad sama intensiivselt arutlusse võetakse kui meile lähedasem Krimmi küsimus näiteks NATO ministrite konverentsil.
Euroopa Parlamendi Julgeoleku ja Kaitse alamkomisjoni neljaliikmeline delegatsioon viibis Aafrika Sarvel neli päeva eesmärgiga vaadelda EL missioonide tegevust regioonis. Somaaliasse meid ei lubatud, olevat liiga ohtlik, sestap piirdusime Djibouti ja Etioopiaga. Missioone on lisaks paljureklaamitud piraadivastasele ATALANTA´le tegelikult veel. Meie teame Mali ja Kesk-Aafrikat, mis paiknevad küll kaugemal Saheli regioonis, kuid mille lahendusele püütakse panustada ka Djiboutist.
Sellel Eestist väiksemal territooriumil paiknevad nii Prantsusmaa kui ka USA baasid, mida õhuvägede brigaadikindral Rode (Prantsusmaa) ja admiral Krongard (USA) ka meile kaitseväelise efektiivsusega tutvustasid. Ilmnes, et ka nende riikide vaheline koostöö on sujuvam ning admiral ja kindral on kursusekaaslased kõrgemast sõjakoolist. Siiski pole need väeosad seotud ei Euroopa ega Aafrika Liidu tegevustega otseselt, vaid projitseerivad sõjalist võimekust iseseisvalt, olles aga samal ajal garantiiks, et agressiivne Eritrea ei ründaks väiksemat naabrit. Viimati paukusid prantsuse kahurid 2008. aastal.
Loomulikult on tähelepanu keskmes operatsioon "Kotkas", mida sooritavad Aafrika riikide armeed ühiselt AMISOM nimelise kontingendi abil. Selle ülesanne on rahustada Somaalia, tõrjuda al-Shababi nimelist terrorirühmitust ning luua eeldused rahulikuks riikluse tekkeks. Viimane aga muidugi vajab taas Euroopa Liidu, Jaapani, USA jne finantse. Tegelikult ka Venemaa kui ÜRO Julgeolekunõukogu liige peaks tuntavalt panustama. Kõige distsiplineeritumat ja efektiivsemat rolli etendavad Keenia, Uganda ning Etioopia väed. Viimased tegutsesid küll selle aasta alguseni iseseisvalt, aga nüüdseks on liitunud AMISOM-iga (African Mission to Somalia).
Aafrika Liidu uus Komisjonäär, suursaadik Smail Chergui (Alzeeria) oli väga rahulolev senise edu üle. Kohati jättis ta mulje, et on ennast reaalsusest lahti rebinud, kritiseerides Euroopat aeglase reageerimise eest Kesk-Aafrika asjus. Uhkustas, et tema ja Aafrika Liit reageerivad kiiremini. Minu meelest võib siinkohal osutada, et kui viimane väide oleks tõsi, siis ei peaks ju Euroopa väed Banguis paiknemagi. Vähemalt ühes asjas on Aafrika Liit targem kui EL - neil ei ole iga riigi kohta volinikku, vaid volinikke on üksnes oluliste valdkondade juhtimiseks tarvis.
Etioopia, uhkeim Aafrika riikide seas, sest pole pidanud kannatama koloniaalset valitsemist ning peetud arvukate sõdade seas vapralt võidelnud Mussolini vägedegagi, on tegelikult regiooni stabiilsuse võti. Paraku on olukord tema vaatevinklist murettekitav. Ning mitte niivõrd segaduste pärast Somaalias ja Lõuna-Sudaanis. Ka ei karda Etioopia eriti Eritrea agressiooni (kuigi piiri markeerimine on soikunud), sest kuuldavasti on soetatud hiinlastelt rakettrelvi. Peavalu valmistab hoopiski majandusarengu jaoks vältimatu veeprobleem. Niiluse ülemjooksule plaanitakse rajada hiiglaslik tamm ning veehoidla, mis tagaks nii elektritootmise kui ka irrigatsiooni põllumajandusele. Allavoolu jääv Sudaan ja selle diktaatorlik president Omar al-Bashir väga ei protesteeri, ent Egiptus on ähvardanud lausa sõjaliste meetmetega kui projekti ei peatata. Sestap olid Etioopia juhid eriliselt mures Egiptuse kindral el-Sisi esindajate Moskva visiidi asjus, sest peljatakse Venemaa toetust Egiptusele. Ja iroonilisel kombel oli Krimmis toimuv nendele rahustavaks momendiks, et Venemaa niisuguses olukorras ei suuda jõudu mustale mandrile projitseerida.
Selline on kvintessents toimunud kohtumistest, kuid visiidi ajal kerkis kõneks (seda juba meie parlamendidelegatsiooni siseselt) veel üks plaan. Kui Euroopa Liidul oleks ühine kaitsepoliitika, siis selle raames toimiva EU NAVFOR (laevastik) koosseisule võiks ju Prantsusmaal valmivad Mistral- kopterialused ära osta. Venemaa neid antud olukorras saada ei tohiks, aga Prantsusmaa majanduslik seisukord ei võimalda ka tehingu ärajätmist. Uue ostja korral võiks siis kaitseressursside koondamise kaudu saada Saksa, Poola, Hispaania jne rahastamist, et alustele ka helikopterid paigaldada, loomulikult koos väekontingendiga. Need alused saaksid sujuvalt üle võtta nii piraaditõrje funktsiooni kui ka Aafrika Sarve sisealade kontrolli Somaalias ja mujalgi, jälitada terroriste ja tegeleda muu maailma kaubalaevanduse vabaduse kaitsmiseks tarvilisega. Jõud oleks õigesti kasutatud, Aafrika julgeolekuarhitektuurile kindel nurgakivi pandud ning Putin saanud õiglase karistuse Krimmi tungimise eest.
Aafrika on kaugel ja meile sageli arusaamatu. Sama arusaamatu riik tegutseb meie piiri taga. Aga rahujalal iseendaga võiksid nad mõlemad olla.
