Erik Männik: üllatav, et ukrainlased Donetski, Luganski ja Harkivi sündmusi ennetada ei suutnud
Donetskis, Luganskis ja Harkivis on venemeelsed hõivanud administratiivhooneid - kas seal üritatakse „krimmi teha"?
Seal toimuv pole väline rünnak, see tuli seestpoolt ja seda oli ammu oodata. Hämmastav on see, et ukrainlased ei suutnud neid sündmusi ära hoida. Krimmis oli selline seestpoolt tulev katse võimu haarata ettekäändeks „roheliste mehikeste" sisenemisele ja kehtiva võimu kukutamisele.
Üllatav oli ka see, et miilits asus mitmel pool venemeelseid protestijaid toetama. Peale Krimmi sündmusi võinuks arvata, et Ukraina võimud suudavad teha rohkem korrakaitsjate lojaalsuse tagamiseks ja ridade puhastamiseks. Praegu Ida-Ukrainas toimuv ja eriti Ukraina julgeolekuteenistuse SBU hoonete vallutamine näitab aga seda, et riigivõim on seal ikka väga nõrk.
Praegu on ukrainlased õhku tõstnud oma hävituslennukid ning need teevad Luganski, Donetski, Harkovi ja Dnepropetrovski kohal ülelende või jõudemonstratsiooni. Ilmselt on Ukraina armee tegevus mõeldud heidutusena ka juhuks, kui eraldusmärkideta „rohelistel mehikestel" peaks olema kurje kavatsusi.
Kas Ukraina võimud peaksid Luganskis, Donetskis ja Harkovis kiirelt ja jõuliselt sekkuma?
Esialgu ei ole separatistide vastu otsest jõudu kasutatud. Luganski SBU hoonesse ei anta vett ega elektrit.
Samas on Ukraina juhtkonnas praegu hoopis teistsugused meeleolud kui Krimmi sündmuste ajal. Teadaolevalt on Ukraina Ülemraadale juba esitatud seaduse eelnõu erakorralise seisukorra kehtestamiseks riigi idaosas. Meenutagem, et Krimmis toimunu ajal mingit eriolukorda ei kehtestatudki! Lisaks on presidendi kohusetäitja Turtšinov teatanud, et korratuste toimepanijate vastu rakendatakse terrorivastase võitluse meetmeid. Viimastel andmetel on SBU terrorivastase võitluse üksus Alfa saabunud Donetskisse.
Teisest küljest tasub Ukrainas toimuva hindamisel meeles pidada, et ulatusliku vägivalla puhkemine separatistide ja valitsusele lojaalsete kodanike ning jõustruktuuride vahel võib saada ettekäändeks Vene Föderatsiooni vägede sissetungile. Samuti võib see lisada toetust separatismi ideele ja muuta seni äraootaval seisukohal olnud kohalikud Kiievi suhtes vaenulikuks.
Seega seisab Ukraina võimude ees ülesanne tabada rahutusi õhutav venemeelsete aktivistide tuumik võimalikult kiiresti ja võimalikult veretult. Ukraina riigivõim ei tohi näida nõrk - tuleb näidata kindlust, võimet oma riigi eest seista ja tahet elanikke kaitsta. Samuti peavad Ukraina relvajõud igati veenma Vene Föderatsiooni juhtkonda, et sissetungi korral puhkeb sõjategevus ning sellist Ukraina territooriumi rahumeelset loovutamist nagu Krimmis toimus, enam ei juhtu.
Kas laual on ka kodusõja variant?
Jah ja sellepärast ei tahagi keegi tikku püssirohutünni visata. Vene pool tahab, et võimuhaaramine toimuks võimalikult veretult ning Vene Föderatsioon saaks esineda vaid oma kaasmaalaste kaitsjana. Ukraina pool ei taha ka ilmselt väga vägivaldseks minna, sest liiga jõuline käitumine tsiviilelanikkonna suhtes võib lisaks ülaltoodule vähendada ka lääneriikide toetust.
Millised on järgmised arengud?
Praegu on käes hetk, kus mobiliseeruma võivad hakata Luganski, Donetski ja võib-olla ka Harkovi ukrainameelsed elanikud, korraldades välja kuulutatud referendumi vastu meeleavaldusi ja väljaastumisi.
Ukraina julgeolekstruktuurid hindavad võimalusi separatistide käes olevate hoonete vabastamiseks, viivad separatistide juhtide tabamiseks läbi jälitustegevust ning püüavad igati vastu seista Vene luure tegevusele Ukrainas. Viimase suhtes on ka edusamme - täna teatati järjekordse rahutuste õhutamisega seotud GRU töötaja tabamisest Ukraina piiril.
Kas Venemaa viib väed Ida-Ukrainasse?
Venemaa sekkumine sõltub eelkõige sellest, kui suur on võimalus veretuks võimuvahetuseks Ida-Ukraina linnades. Kui Ida-Ukraina elanikkonna enamus hakkab kalduma Vene Föderatsiooniga liitumise poole, siis on sekkumise tõenäosus suurem.
Kui on reaalne võimalus, et tekib tõsisem kokkupõrge Ukraina armee ja järjest enam vastupanuks valmistuva elanikkonnaga, siis on tõenäolisem, et Venemaa ei võta sellist sammu ette. Ennustamiseks peaks muidugi teadma, milline on Ukraina armee ja elanikkonna meelestatus.
Täiesti kindel on aga see, et Vene eriteenistuste Ukraina-vastane õõnestustegevus jätkub väga intensiivselt.
On räägitud, et Venemaa on piirilt vägesid ära viinud, kas see vastab tõele?
Viimase info järgi on Ukraina piiri läheduses jätkuvalt 40 000 Vene sõjaväelast. Seepärast ei saa rääkida Venemaa relvajõudude grupeeringu sisulisest vähenemisest piiril.
On see 40 000 piisav, et Ukrainaga sõdida?
Selline kontingent ei ole kindlasti piisav terve Ukraina jõuga vallutamiseks. See väegrupp on seal pigem selleks, et kui Ukrainas õnnestub lõkkele puhuda separatistlikke meeleolusid ja haarata riigi idaosas võim, siis tullakse ja kaitstakse „kaasmaalasi".
Jälgides Vene Föderatsiooni tegevust, tundub järjest ilmsem, et kogu operatsioon Ukraina vastu on kavandatud Ukraina riigi nõrkust arvestades. Separatiste toetades ja neile sõjalist abi andes on Vene juhtkond ilmselt lootnud sellele, et Ukraina ei hakka vastu.
Krimmis see nii juhtuski ning kuigi 20 000 sõjaväelasest koosnev Ukraina relvajõudude grupeering suutnuks astuda väga mõjusaid samme sissetungi vastu, neile niisugust käsku ei antudki. Veelgi enam, peale võimuvahetust Kiievis põgenesid SBU tippjuhid ja rida kõrgeid valitsusametnikke Venemaale. See kaos rajaski tee Krimmi kaotusele.
Kas Ukraina armee vajab Lääneriikide abi?
Märtsi keskel palus Ukraina toonane kaitseminister admiral Tenjuhh USA-lt nii relvastust kui muud varustust. Samuti soovis Ukraina tihendada luurekoostööd. USA polnud valmis relvi tarnima ja nõustus esialgu tarnima kuivtoidupakke. Ukraina pöördus hiljem abipalvega ka NATO poole, taotledes abi piirikontrolli tugevdamiseks ning muud varustust.
Ukraina abipalved on põhjendatud. Riigi relvajõud on olnud väga pikalt alafinantseeritud ja praegu kiirkorras võitlusvõime tõstmine ning Rahvuskaardi loomine toob esile ühe puuduse teise järel. Puudus on nii kuulivestidest, vormidest kui muust. Tehnika lahinguvalmis seadmine toob samuti esile massiliselt puudusi. Kõige selle likvideerimiseks on vaja raha.
Ukrainas on avatud telefoniliinid annetuste tegemiseks sõjaväele ning sel teel on kogutud juba 85 miljonit grivnat. Järjest suureneva kodanikuinitsiatiivi raames on ettevõtted ja eraisikud töökorda seadnud soomukeid ja veoautosid. Ukraina oligarhid on ostnud väeosadele kütust. See kõik aitab muuta järjest tõenäolisemaks vastupanu võimaliku sissetungi korral ning seega Venemaad tagasi hoida.
Samas saavad lääneriigid osutada Ukrainale väga olulist abi luurekoostöö raames. Ülevaate omamine Vene üksuste paiknemisest ja liikumisest, võimalik info luuretegevusest Ukrainas jms aitab kaasa õigete sammude astumisele nii sise- kui välisvaenlase ohjeldamisel. Võime ohjeldada separatiste on praeguses olukorras vähemalt sama oluline kui Venemaa veenmine, et sissetungi korral on sõda vältimatu.
