Anu Toots: Savisaare Moskva visiit seadis ta teisele poole joont Eesti poliitikas

Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi professor Anu Toots ütles Delfile antud intervjuus, et Keskerakonnas on möödas aeg, kus oli üks suur juht, kes kuulutas tõde ja kellele kõik aplodeerisid.

Edgar Savisaar kritiseeris laupäeval toimunud Keskerakonna valimiskonverentsil oma erakonnakaaslasi, sest nood ei toetanud tema väljaütlemisi Ukraina teemal. Kas kõnest võib lugeda välja väikest pettumust?

Nii see paistab küll. Keskerakonnas valitseva olukorra puhul tuleb tähele panna kahte asja. Esiteks - täna on Keskerakond ainus parlamendipartei, kus ei ole vana liider uue põlvkonna oma vastu vahetunud. Reformierakond, SDE ja IRL on seda teinud, aga Keskerakond mitte.

Olukord, kus erakonnakaaslased Savisaare toetamise asemel vaikisid, võis olla märk sellest, et Keskerakond pole enam endine. Möödas on aeg, kus oli üks suur juht, kes kuulutas tõde ja kellele kõik aplodeerisid.

Täna on erakonna eliidis ka teisi seisukohti ning seda kinnitab ka vaikimine Savisaare hääleka toetamise asemel.

Teine oluline aspekt on teema ise ehk see, mida ta ütles ja kuidas käitus. Savisaare sõnavõtt Ukraina kriisi teemal ja tema Moskva visiit on seadnud ta selgelt teisele poole joont Eesti poliitilises elus ja võib-olla ka Keskerakonnas. Minu jaoks pole Savisaare sellisele käitumisele siiani sisulist ega taktikalist seletust. Tema tegevuse arusaamatus võis olla teine põhjus erakonnakaaslaste vaikimiseks ja selle on ta kindlasti ära teeninud.

Arusaamatust lisab seegi, millise loosungiga on Keskerakond Euroopa Parlamendi valimistele läinud - „RAHU!". On suur küsimärk - mis mõttes rahu? Kelle jaoks rahu? Meenub üks nende eelmistest valimisloosungitest „No pasaran!", mida Nõukogude Liit võttis venestatult käibele külma sõja aegadel.

Nüüdne „RAHU!" assotsieerub samuti külma sõja aegse loosungiga „Mõ za mir" ehk meie oleme rahu poolt. Seda täna Euroopa Parlamendi valimiskampaanias kasutades pole aga selge, kes on meie ja millise rahu poolt on Keskerakond?

Savisaar ütles oma kõnes, et valijate suhtes pole aus valituks osutudes ametikohta mitte vastu võtta. Seejärel vaidles ta iseendale vastu, öeldes, et ta kandideerib valimistel, aga Brüsselisse minna ei kavatse. Kuidas seda mõista?

Kui ta alguses ütleb, et kõik kandidaadid peavad rahvalt saadud mandaadi vastu võtma ja ise teistmoodi käitub, siis ta näitab, et talle reeglid ei kehti, et ta on justkui kõrgemat klassi kandidaat.

Valijate meelsuse kontrollimiseks on see hea - kui poliitik on ausalt välja öelnud, et ta ei kavatse Euroopa Parlamenti minna, siis kas sellise inimese poolt hääletatakse? Kui ikka Savisaare poolt hääletatakse, siis ma ütleksin, et mis te nurisete peibutuspartide pärast - teile ju sobib selline käitumine!