Juhan Kivirähk Ansipi emotsionaalsest kriitikast: kui vaikida raamatu valmimise ajal, võiks vaikida ka pärast selle ilmumist
Kui peaosaline vaikis raamatu valmimise ajal, võinuks ta seda teha ka pärast raamatu ilmumist, kommenteeris sotsioloog Juhan Kivirähk Andrus Ansipi kriitikat raamatu „Andrus Ansip - halva iseloomuga tark poiss" aadressil.
Andrus Ansipi arvamusavaldus Katariina Krjutškova ja Kadri Paasi raamatu kohta oli üllatavalt emotsionaalne. Tundub, et ekspeaminister oli enda kohta kirjutatud teost üsna põhjalikult uurinud, suutes peast tsiteerida mitmeid faktilisi eksimusi. Nimetades kolme faktilist ebatäpsust, kuulutas Ansip sellest johtuvalt kogu raamatu sisu täielikuks jamaks.
Mõne ebaolulise detaili kritiseerimise kaudu kogu loo ekslikuks tunnistamine ei kuulu paraku demagoogia meistriklassi - see on võte, mida valdab iga keskpäranegi väitleja. Ansip on seda võtet kasutanud kogu oma peaministriks oleku aja, noppides statistikast ja sotsioloogilistest uuringutest välja enda jaoks meelepäraseid fakte ning jättes oskuslikult kõrvale need, mis näitavad tema valitsemisaega negatiivses valguses.
Tunnistan, et mina ei ole seda raamatut veel lugenud, et raamatu tõetruudust või ekslikust hinnata - küll aga tekitas peaministri kommentaar minus selle teose vastu suurt huvi. Ja mitte selle pärast, et tahaksin tundma õppida konkreetseid fakte Ansipi eluloost - selleks on olemas ka muid allikaid.
Kuigi raamatu lõpus on ära toodud põhjalik isikunimede register, ei pea ma just kõige targemaks läheneda sellele kui entsüklopeedilisele teatmeteosele. On ju ütlematagi selge, et kui isik, kellest raamatut kirjutatakse, keeldub igasugusest koostööst ning soovitab ka oma sõpradel ja lähedastel kommentaare mitte anda, siis ei saagi sellest välja tulla dokumentaalne elulooraamat.
Küll aga on raamatu väärtuseks just see, mida Ansip ette heidab - teos koondab erinevaid avalikkuses juba avaldatud või suusõnaliselt levivaid arvamusi ja hinnanguid Andrus Ansipi elukäigu erinevate etappide kohta. Ta portreteerib Ansipit sellisena, nagu ta paistab kõrvaltvaatajale.
Nagu peaminister ka ise oma intervjuus möönis, on tema näol tegemist erakordse ja huvitava isiksusega, kes kindlasti vääriks ka isiklike biograafide kirja pandud ametlikku elulugu. Ainus viga on selles, et taolistest elulugudest kipuvad tavaliselt kõrvale jääma kõik pisut sensitiivsemad seigad, mida erinevad pooled tihti erinevalt mäletavad.
Kuidas siis ikkagi oli selle kurikuulsa Tartu rahu aastapäeva ja ämma sünnipäevaga? Mis toimus Tartu linnas, kui linnapea oli Andrus Ansip, oma äri ajas Neinar Seli ja õiguskorra eest vastutas prefekt Aivar Otsalt? Kindlasti oleks vastused neile küsimustele Ansipi osalusel täpsemad ja sisukamad saanud, kuid vaieldamatult pakuvad avalikkusele huvi ka praeguseks valminud teoses avaldatud seisukohad.
Mulle tegi rõõmu raamatu „Andrus Ansip - halva iseloomuga tark poiss" ilmumise ajastus. Ansipi peaministri ametist lahkumise järel meenutasid ajakirjanduses ilmunud käsitlused Ansipi ametiajast otsekui mingit kangelaseepost, milles „Hiid-Ansip" üheksa aastat on pahade sortsidega võidelnud. Paasi ja Krjutškova raamat täiendab seda „eepost" pisut maisemate seikadega.
Kui Ansip otsustas vaikida raamatu valmimisprotsessis, oleks olnud mõistlikum seda teha ka pärast raamatu ilmumist. Lõpliku hinnangu sellele, kas raamat on lugemist väärt ja tasus avaldamist, annavad ikkagi lugejad.
