Toidupoe töötaja: eile sain kena peapesu, kui julgesin tööajal nina nuusata
Esimesed nädalad uuel tööpostil on möödunud kiirelt. Tööd on murtud korralikult – käed pragunevad ja igal pool ilutsevad sinikad. Ainuke, kes seda kõike näha ei taha, on üleöö kupjaks muutunud ülemus. Tema arvates hiilime kõik mööda nurgataguseid ning absoluutselt igal pool valitseb korralagedus.
Kui korralageduseks nimetada äsja kliendi poolt riiulist võetud mahlapakist järele jäänud tühimikku, on juhatajal ju tuline õigus! Ja kui mööda nurgataguseid hiilimiseks nimetada töökaaslasega "vales osakonnas" mõne sõna vahetamist, siis on ka looderdamine meil täitsa olemas!
Õhtul koju sõites keeran muusika autos ikka kole valjuks. Tunnen end kui mingi närune koer, kes piisavalt saba ei liputa ja kogu aeg hagu ei anna. Eile sain näiteks kena peapesu, kui julgesin tööajal nina nuusata. Ma olevat aeglane ning pean rohkem tempot üleval hoidma! Armas jumal, kas ma pean siis teiste ees tatise ninaga ringi vehkima ega tohi nii elementaarset liigutust ka enam teha, nagu seda on nina nuuskamine?
Et üha halvenevat enesetunnet veidigi paremaks saada, uurisin teiste töökaaslaste käest juhataja suhtumise kohta. Midagi rõõmustavat ei tulnud ka sealt. Töötajad kinnitasid, et annavad oma parima füüsilise ja vaimse soorituse, kuid seda ei nähta. Nähakse mingit oma ideoloogiat, mille kohaselt saaks ühest keskmisest eestlasest veel vägevalt tööindu välja pigistada!
Juhtusin tunnistama vahetusevanemate ja kassiiride vahelist arutelu, kus räägiti pauside saamisest päeva jooksul. Kuna meie töölepingus on parimal juhul kirjas vaid pooletunnise lõuna võimalus, siis kassast neiud päeva jooksul rohkem kui üks kord minema ei saavatki. Pärast vahetusevanemate lahkumist jäime omavahel arutama, kas Eestis enam iga kahe tunni järel siis kümneminutlise pausi reegel ei kehtigi. Isegi kui Töölepinguseaduse puhkeaja punkti meie lepingusse märgitud ei ole, peab see meie riigis siiski kehtima ning on ettevõttega sõlmitud töölepingu suhtes ülimuslik.
Koju jõudes roomasin kuidagi voodisse – nii läbi olin järjekordsest tempokast vahetusest. Jäin mõtlema meie põhjanaabrite soomlaste tööpäeva kulgemise peale. Nad käituvad alati nii sundimatult, ja iga väikese töötegemise järel saabub kohvipaus. Meile, Eestisse, ei jõua selline looderamine ja enda nurga taha peitmise seadustamine ilmselt mitte kunagi. Oma arust pürgime kõvasti Euroopasse, kuid mõnelgi pool meenutab tööandja suhtumine jätkuvalt sunnitöölaagri mentaliteeti.
Tööviljakust on vaja tõsta, aga mille arvelt? Ilmselgelt jääb kannatajaks pooleks üleväsinud ja ärajooksutatud alluv, kes mõne aasta pärast hakkab juba arstide uksi kulutama. Inimkeha vajab mõõdukat puhkust raskest füüsilisest tööst, pidevatest sundliigutustest ja rutiinsest asendist. Meie riigis aga töö ju tervist ei rikkuvat, ning maa olevat täis simulante, kes imiteerivad tööst tingitud terviserikkeid.
