Jüri Kukk: Vene impeeriumit saab laiendada, kuid mitte hoida
Euroopa kardab Vene okupatsiooni. Kreml tahab taastada NSV Liitu, Vene impeeriumit, nõuab Alaskat ja mida iganes veel. Ilmselt on Venemaa võimeline vallutama osa kunagi impeeriumi alla kuulunud alasid, aga ta ei suuda kunagi hoida neid okupatsiooni all. Vähemalt mitte kaua.
Venemaa enda elanikkond väheneb pidevalt ja väheneb ka venelaste osatähtsus, sest moslemitest naised sünnitavad rohkem lapsi. Kust võetaks inimesed näiteks Alaska asustamiseks, kui venelased kaovad nüüdki juba Siberist ja Kaug-Idast, ning asemele tulevad hiinlased? Vähemusi sinna viia ei saa, sest need poleks emamaale ustavad ― vaja on venelasi, keda aga ei jätku.
Venemaa saaks endale juurde kümneid miljoneid mittevenelastest kodanikke, kes poleks riigile lojaalsed, pigem oleks enamik neist lausa vaenulikud. Nende hirmu all hoidmiseks on vaja tohutut repressiooniaparaati. Lisaks tuhandeid sõdureid, kes patrulliks Alaskal, Rootsis, Poolas, Baltimaades. Venelasi selleks lihtsalt ei jätku ja kõigil pole ka okupandi hinge. Okupeeritud alade elanikud teisi püssikirbul hoidma ei kõlbaks.
Venemaa riigiaparaat on korrumpeerunud ja bürokraatlik, majandus püsib vaid naftal ja gaasil. Kuna USA-d, Hiinat, Indiat ja ilmselt ka enamust Lääne-Euroopast Venemaa okupeerida ei suudaks, siis tuleks Kremlil nendega majanduses halastamatult võistelda, orjatööga aga tänapäeval enam midagi ei loo. Stalin võis kanaleid ja raudteid sunnitööliste abiga ehitada, aga praegu, mil ülisuured strateegilised objektidki püstitatakse kaasaegse tehnoloogiaga aastate asemel kuudega, oleks orjatööle lootmine enese hävitamine.
Maailmamajandus läheb üha enam kõrg- ja infotehnoloogiakeskseks, aga kuidas okupant laseb eestlase või grusiini tegema arvutil sõjatööstuseks vajalikke operatsioone? Tänapäeval pole okupeeritud aladel sissisõda vajagi, ühe protestimeelse vale nupuvajutus arvutiklahvil ja tootmisprotsess jookseb kokku. Allasurutud inimestega tänapäeval viljakat tööd ei tee.
Üks võimalus oleks okupeeritud aladel leida piisavalt kollaboratsioniste ja muuta elu seal sedavõrd elamisvääriliseks, et kohalik rahvas ei tahakski enam Venemaa koosseisust lahkuda, aga see tuleks venelaste arvelt ja tegelikult ei suuda venelik mõtlemine sellist olukorda, kus kõik oleks rahul, üldse luuagi.
Reaalseim oht on see, et Moskva rebib naabrite küljest venekeelsed alad ja paneb siin-seal kehtima endale kuuleka režiimi. Muuks pole Kreml võimeline. Kõik see sünniks suure sõjaga, tooks kaasa sõjas lähedased kaotanud inimeste protesti ning võimaliku vastasseisu ka Venemaal. Kui Putin ja tema nõuandjad pole just hullud skisofreenikud, siis on praegu toimuv lihtsalt katse natukenegi oma mõjuvõimu suurendada.
Venemaa impeerium kukuks ruttu kokku, ka vastutegutsemise tõttu, ennekõike aga tohutu majanduskoorma all. Euroopa kardab praegu mitte okupatsiooni, mida ei tule, nagu nad teavad, vaid suurt ja hävitavat sõda, milleks mugavustega harjunud Lääne inimene valmis pole.
