Pettai europarlamendi peibutuspartidest: valijat see ilmselt väga ei kõiguta, kui sinna minemata jäetakse
Valimisplakatitel torkavad silma eurokandidaadid, kes väga suure tõenäosusega europarlamenti minekust huvitatud ei ole. Keskerakonna esinumber ja esimees Edgar Savisaar ongi juba välja öelnud, et Brüsselisse ta minna ei kavatse. Samuti on kandidaatide hulgas äsja ministriteks saanuid, kes ei ilmselt ei annaks Eestis olulist positsiooni ära, et olla üks seitsmesajast eurosaadikust. Nii nagu kohalike valimiste puhul, on ka nüüd põhjust rääkida nn peibutuspartidest.
"Iseenesest pole midagi uut Eesti poliitikas, sama toimub ka kohalikul ja riigikogu tasandil – jätkub vajadus neid ridu nii komplekteerida, et võimalikult palju kohti ja hääli saada," tõdes Pettai. "Strateegia sõltub aga valimistest, europarlamendi puhul on nimekirjad üleriigilised, riigikogu valimiste puhul on aga näiteks seotus valimisringkonnaga väga oluline. Vaadatakse ka, kes on rohkem uudistes olnud viimasel ajal ja palju muud," selgitas ta.
Tema arvates valijat see, kas kandidaat mandaadi valituks osutudes vastu võtab või mitte, eurovalimiste puhul nii palju ei mõjuta kui kohalike valimiste puhul. "See inimest nii palju ei kõiguta, kui jäetakse Brüsselisse minemata ja ma arvan, et valimiste osalusprotsent ei hakka sõltuma sellest, palju on seal nimekirjas neid, kes on lubanud minna," nentis ta.
Suhtumine europarlamenti on aga kahtlemata leigem kui kohalikku volikokku või riigikokku. Pettai sõnul ei pea suurem osa Eesti valijaist Euroopa liidu struktuure veel nii iseenesestmõistetavaks, sest liidus on oldud vaid kümme aastat. Europarlamendi suurem omaksvõtt võib tema hinnangul tulla alles siis, kui Eesti hakkab tähistama kahekümnendat liitumisaastat.
Piirang oleks põhiseaduse vastane?
Vabaerakonna algatusrühma juht Andres Herkel pani hiljuti ette, et seadust võiks muuta nii, et kui poliitik osutub valituks, tühistatakse automaatselt tema eelmine mandaat. "Põhiseaduskomisjon pidas seda ilmselt aga põhiseaduse vastaseks, sest sellega kehtestatakse teatud piirang või täiendav asjaolu kandideerimisõigusele," leidis Pettai.
"On riike, näiteks Prantsusmaa, kus on lubatud isegi mitut täidesaatvat kohta hoida. See on hinnanguline küsimus, et kuidas suhtuda esindusse, mida valija saab – kui palju aega saab pühendada, kui korraga kahel toolil istutakse?" ütles Pettai ja lisas, et mõnel pool on poliitiline kultuur nii kõrge, et ei käidagi välja inimesi, kelle osas peetakse ebatõenäoliseks, et ta mandaadi vastu võtab. "Ega siin väga keelata ei saa, lõpuks on see ikkagi kokkuleppe ja poliitilise kultuuri küsimus," nentis ta.
Üks seitsmesajast
Ministritest või kohalikest juhtidest rohkem võivad eurosaadiku kohta igatseda parteitud üksiküritajad, keda on praeguseks kogunenud üheksa, nende seas endised reformierakondlased Silver Meikar ja Kristiina Ojuland. Kuigi nende kavatsused võivad olla siiramad, on nende võimalused sisse pääseda ressursinappuse tõttu nigelamad.
"See on ka küsimus, et kas poliitiline süsteem tahab tervikuna kõigile võrdseid reegleid luua, räägime siin eetriajast või muust. Erakonnal on funktsioon demokraatias ja nad koondavad jõude, üksikisikul, kas siis, kui ta valituks osutub, on võimalused midagi ära teha suhteliselt piiratud. Võime rääkida otsevastutusest, aga ta on samas inimene, kes istub nii-öelda akna all ja pole aruteludes niivõrd sees," sõnas Pettai.
Ta viitas, et eriti europarlamendi puhul tuleb küsida, kas üksikkandidaat saavutab sama palju kui siis, kui ta oleks mõne suure Euroopa fraktsiooni liige. Riigikogus ollakse veel üks sajast, aga europarlamendis üks seitsmesajast.
Riigikogu kantselei valimiste osakonna juhataja Priit Vinkel selgitas, et kui erakonnas enim hääli kogunud kandidaat otsustab mandaadist loobuda, ei lähe tema poolt antud hääled kaotsi, vaid jäävad erakonnale. Mandaadi saab tänavu nimekirjast järgmisena kõige enam hääli kogunud kandidaat. Üksikkandidaat võistleb vaid enda eest ja ei saa endale määrata asendusliiget. Kui üksikkandidaat loobub, saab koha esimesena mandaadist ilma jäänud erakond või üksikkandidaat.
