Dmitri Silber: Kaitseväe raha tuleks suunata välisministeeriumile, haridusele ja pensionäridele
Ukraina sündmused tõestasid seda väga selgelt. Eriti hästi peegeldub see Euroopa Parlamendi sisukohas, mille liikmed ei saanudki aru, mis Krimmis ja Kiievis tegelikult toimus. Stereotüübid on liialt juurdunud, terve mõistus tuuakse ohvriks ustavusele partei dogmadele ning lojaalne ollakse eelkõige partei juhtkonnale, mitte valijatele.
Olen veendunud, et uute, oma valijatele ja riigile ustavate poliitikute areenile ilmumine on see, mis annab tõuke muutusteks paremuse suunas, seda nii Euroopa institutsioonides kui ka riikide valitsustes. Mida rohkem on Euroopa Parlamendis sõltumatuid, parteide ja liikumistega mitteseotud saadikuid, kes juhinduvad eranditult tervest mõistusest, seda lihtsamalt ja efektiivsemalt saab parlament võtta vastu otsuseid, mis puudutavad nii kogu ühenduse kui ka iga üksikisiku heaolu.
Seepärast olen kindel, et sõltumatu Eesti saadikuna Euroopa Parlamendis suudan Eestile palju kasu tuua. Millel põhineb minu enesekindlus? Lisaks eespool toodule minu poliitilistel ja majanduslikel eelistustel.
Ma leian, et Eesti Vabariigis on täna palju probleeme, mida saaks lahendada aktiivse tegevuse kaudu Euroopa Parlamendis.
Millised on Eesti probleemid ja kuidas neid on võimalik lahendada?
1. Rahvusküsimus
Pärast 23 iseseisvusaastat on reaalse kogemuse (kahjuks meie elanike igapäevaelu kogemuse) kaudu selgeks saanud, et tegelik aktiivne eesti rahvuslus ei soodusta sugugi normaalse kodanikuühiskonna kujunemist. Nagu näitab Ukraina kogemus, ei saa mingist riigi majanduse konstruktiivsest arengust rääkida (pigem vastupidi) enne, kui mitmekeelsed kogukonnad pole leidnud ühist keelt. Selle tulemusena jääbki Eesti üheks Euroopa vaesemaks riigiks, olgugi et ametlikud näitajad räägivad majanduse arengust. Elatustaseme hindamise aluseks ei ole pelgalt SKT, vaid tervisliku toidu kättesaadavus, kvaliteetne arstiabi, haridus ja pensionide suurus.
Rahvustevaheliseks lepitamiseks on vaja:
- kinnitada põhiseaduse tasemel Eesti kui paljurahvuselise riigi staatus,
- viia sisse radikaalsed muudatused keeleseadusesse,
- ümber organiseerida keeleinspektsioon ning võimaldada töötajatel ja tööandjatel endil lahendada neid küsimusi,
- anda tingimusteta Eesti kodakondsuse saamise õigus kõigile isikutele ja nende järglastele, kes elasid iseseisvuse taastamise hetkeks, 20. augustiks 1991, seaduslikel alustel Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis.
Sellest tulenevalt pooldan rahvusvähemuste keelte kasutamise küsimuse demokraatlikku lahendamist, arvestades ka olemasolevaid ühiskondlikke ja ajaloolisi reaalsusi ning pidades silmas Euroopa standardeid. On selge, et ma ei poolda aktiivseid meetmeid, mis on suunatud mitte-eestlaste kunstlikule assimilatsioonile ja veelgi enam, riigist väljatõrjumisele.
Eesti ühiskond peab vabanema ajalooliste kannatuste rõhutamisest, heitma kõrvale teisest rahvusest või rassist inimeste kahtlustamise ja mittesallimise. Iga inimene väärib võimalust olla ühiskondlikult aktsepteeritud, arvestades tema kasu ühiskonnale, moraalseid omadusi ja oskusi. Eesti ühiskond peab muutuma avatumaks ja sallivamaks, võttes vastu kõiki liikmeid, pöörates tähelepanu lastele, vanuritele, puudega inimestele, töötutele ja muudele ühiskonna sotsiaalselt kaitsetumatele liikmetele. Inimõigused ei saa olla tagatud, kui riik ei heida kõrvale etnilise domineerimise poliitikat.
Tahan eriti rõhutada, et Eesti riigi paljurahvuselisus ei ole iseenesest hea ega halb nähtus, vaid meie elu objektiivne tõsiasi. Kõigi tasandite valitavate organite ülesanne on ületada oma tegevusega takistused riigi ja rahva vahel ning tagada kogu elanikkonna tegelik osalemine riigi juhtimises. Selleks tuleb esmalt taastada üldine valimisõigus ning likvideerida massiline kodakondsusetus. Lisaks sellele tuleb demokraatlike vabaduspõhimõtete arengu tagatisena anda soovijatele võimalus saada topeltkodakondsust.
2. Eesti ühiskonna sotsiaalsed aspektid
Sotsiaaltoetuste ja pensionide suurus ning soodustuste süsteem peavad tagama väärika äraelamise, elamistingimuste ja arstiabi taseme, mis vastab Euroopa Liidu tasemele.
Sotsiaalsete garantiide süsteem, sh töötasude ja töökaitse tingimuste märkimisväärne paranemine, peab panema piiri Eesti inimeste väljarändele.
Vanadus- ja invaliidsuspensionite alammäär tuleb viia vastavusse jätkuvalt kasvava hinnatasemega. Vanaduspensioni ei peaks siduma elatusmiinimumiga. Pension ei ole valituse ja Riigikogu armuand, vaid riigi tänu inimesele riigi hüvangu ja õitsengu nimel paljude aastate jooksul tehtud töö eest. Pension peab elementaarse äraelamise kõrval võimaldama inimesel rahuldada ka vaimseid, hingelisi ja muid vajadusi.
Tuleb suurendada eelarvest tervishoiule eraldatavate vahendite mahtu ning vajalik on meditsiiniasutuste töö reorganiseerimine, sh:
- järjekordade vähendamine;
- võimaluste loomine otse eriarstile pöördumiseks (ilma perearsti saatekirjata);
- erakorralise arstiabi kättesaadavuse tagamine kodus.
Oluline on tagada elanikkonna tasuta vaktsineerimine ning võimaldada inimestele läbida iga-aastane profülaktiline arstlik ülevaatus, et ennetada krooniliste infektsioonhaiguste, kasvajate ning südame-ja veresookonna probleemide teket. Seda tuleks teha nii lasteaedades, koolides, kõrgkoolides kui ka töökollektiivides.
Olulised on dotatsioonid vähekindlustatud inimestele, puuetega inimestele ja kroonilisi haigusi põdevatele inimestele raviteenuste tarbimiseks ja ravimite ostmiseks. Dotatsioon peab katma reaalsed vajadused, sh võimaldama kasutatavate ravimite ja teenuste valikut. Tuleb lõpetada eluaegse puudega inimeste jooksutamine mööda komisjone, kus nad peavad iga kord oma puuet uuesti tõestama, ning säilitada puudega inimestele soodustused ka pärast pensioniea saabumist. Ja lõpuks, tuleb lõpetada hitlerivastase koalitsiooni veteranide häbiväärne ignoreerimine ning anda neile ametlik staatus ja vastavad soodustused.
Mis puudutab haridussüsteemi, siis, nagu ma juba ütlesin, tuleb ära muuta diskrimineerivad normid, mille kohaselt on tava- ja kutsekoolides ainsaks õppekeeleks riigikeel, ning anda koolijuhtidele võimalused valida ise õppekeel.
Taastada tuleb venekeelsete ja muukeelsete koolide õpetajate ettevalmistamise süsteem. Koolidesse tuleb sisse viia õiglane kahe keele, eesti ja vene keele, õpetamise süsteem. Tuleb tõsta vastavate pedagoogide kvalifikatsiooni ja parandada õppe kvaliteeti.
Ma ei poolda süsteemitute eksperimentide jätkumist haridusvaldkonnas, sest neid viiakse läbi ühiskonna vajadusi ja õpilaste vanemate arvamusi arvesse võtmata. Eestil on vaja taasasutada pedagoogiline teadus- ja uurimisinstituut, et töötada välja uued õppeprogrammid, õpikud ja soodustused (sh kakskeelse hariduse tarbeks) ning viia läbi nende kvalifitseeritud hindamine.
3. Julgeolek
Riigisisene julgeolek tähendab eelkõige rahva elu ja tervise, vara, omandi ja ühiskondliku korra kaitset. See peab muutuma riigi jaoks absoluutseks prioriteediks. Seetõttu toetan sajaprotsendiliselt õiguskaitseorganite täielikku depolitiseerimist. Töötajate valimisel nendesse organitesse peavad esmasteks kriteeriumiteks olema professionaalsus ja eelneva haldustegevuse efektiivsus. Ametisse määramisel ei ole aktsepteeritav mis tahes diskrimineerimine, eelkõige etniliste tunnuste alusel.
Riik peab tegema kõik selleks, et parandada politseiteenistujate mainet ja olukorda. Siseministeeriumi töötajate töötasud, sotsiaalsed garantiid ja töötingimused peavad tagama asutuse konkurentsivõime tööturul. Erilist tähelepanu tuleb pöörata piirkondliku korrakaitsjate võrgu tõhustamisele ning patrulli- ja päästeteenistujate töö väärtustamisele.
Mis puudutab aga potentsiaalseid välisohte, siis õiguskaitseorganite töö on võidelda rahvusvahelise terrorismi ning organiseeritud kuritegevuse ja narkokaubandusega, mitte osutada vastupanu poliitilisele opositsioonile, mis on ju demokraatliku riigi loomulik osa.
Julgeoleku kontseptioon kätkeb endas kahtlemata ka välispoliitilist külge. Ma leian, et ainus, mis meie julgeoleku tagab, on välisministeerium, täpsemalt selle tegevus. Tahan rõhutada, et praegusel kujul eksisteerivad Eesti Kaitsevägi ja Kaitseliit on tänapäeva kontekstis täiesti üleliigsed, sest need organisatsioonid ei ole võimelised kaitsma meie riiki ega tagama meie julgeolekut. Seepärast vajab julgeolekusüsteem ja -kontseptsioon kardinaalseid muutusi. Eesti relvajõud tekitavad vaid illusiooni kaitstusest ning suurendavad riigikulusid.
Vene armee, kellele vastupanu osutamiseks need struktuurid ju pärast 1991. aastat taasloodi, on meist nii palju võimsam, et mis tahes relvakonflikti korral Venemaaga muutub Eesti NATO liitlaste ja Venemaa armee vahelise lahingu tandriks, mitte kohaks, kus me saaksime oma iseseisvust kaitsta sarnaselt meie naabritele soomlastele 1940. aastal. Sellest saab teha vältimatu järelduse, et meie vabariigi jaoks on kõige olulisem keskenduda diplomaatilistele suhetele, mis aitaksid vältida sellise stsenaariumi toimumist.
Lisaks sellele kuulumine sõjaväelisse allianssi NATOsse, välisministeeriumi tõhus töö, meie Euroopa Parlamendi saadikute tegevus ning sotsiaalse ühtekuuluvustunde ja siseriiklikku koostöö tagamine. Need vahendid, mis praegu kuluvad julgeolekule (sõjaväelise kontingendi, sõjatehnika, relvastuse jne ülalpidamine), tuleks hoopis eraldada välisministeeriumile, tervishoiule, pensionidele ja haridusele.
Lähtudes eespool toodust, millised on minu kui Eesti sõltumatu saadiku ülesanded europarlamendis?
Täna on igale Eesti elanikule selge, et valitsus ja võim pööravad rahva soovidele vähe (kui üldse) tähelepanu, ei soovi midagi muuta ning peavad oma ametikohti eluaegseteks. Selleks, et neid pisutki raputada, ongi vaja Euroopa Parlamendi saadikut, kes ei esindaks mitte Eesti üht parteid või liikumist, vaid ainult oma valijaid, olgu nende parteiline kuuluvus, usk või rahvus milline tahes. Ilmselt nõustute, et partei poolt valitud saadik täidab vaid partei ja selle juhtkonna käske, positsioneerigu ta end kuidas tahes. Vaid see, kes sõltub ainult oma valijatest, võib täidesaatva ja seadusandliku võimu esindajatelt kompromissitult küsida ja nõuda.
Küsida seni, kuni valitsus hakkab üle vaatama oma seisukohti, mis ei vasta vastuvõetud otsustele nii sisult kui vaimult. Vaid selline saadik saab objektiivselt ja õigesti kajastada Euroopale Eestis valitsevat seisu (rahva vaesumine, laste olukord, mittekodanike küsimus, keeleprobleem jmt), sest valitsus, rääkides vaid edulugudest, valetab ning varjab elanike tegelikku olukorda.
Just selline saadik saab seista eelkõige Eesti elanike, mitte parteide ja kitsaste klannide huvide eest. Aeg on heita kõrvale "esindusfunktsioonid", tuleb hakata tööle ning lahendada Eesti pakilisemad probleemid, kasutades selleks kõiki europarlamendi ja Euroopa Liidu pakutavaid võimalusi. Euroopa peab kuulma Eesti inimeste tegelikku häält, nende muresid ja probleeme.
Ja viimane küsimus. Miks peaks valija valima Euroopa Parlamendi sõltumatuks Eesti saadikuks just mind, Dmitri Silberit?
Ma olen 52-aastane eestlane, sündinud Ukrainas, õppinud Moskvas ning elan ja töötan Tallinnas 1986. aastast. Ma valdan eesti, vene, ukraina ja inglise keelt. Mul on kaks kõrgharidust (bioloogias ja õigusteaduses) ja suur elukogemus. Mul on kolm last ja mulle meeldib minu kodumaa Eesti. Oma elu jooksul olen suhelnud väga paljude erinevate inimestega alates Musta Mandri elanikest kuni Vietnami elanikeni, õitsva Euroopa elanikest mitte nii õitsva Ukraina ja Venemaa elanikeni. Oskan läbi rääkida ja koostööd teha väga erinevate inimestega.
Ma olen väsinud sellest, et meie poolt valitud riigijuhid räägivad palju ja õigeid asju, kuid mitte keegi ei tegutse. Seejuures leiavad nad kõik lausa muinasjutulisi argumente õigustamaks oma seisukohti. Ma olen väsinud sellest, et ei minult ega minu tuttavatelt, sõpradelt ja sugulastelt ning nende tuttavatelt, sõpradelt ja sugulastelt ei küsi keegi midagi, kuid seal „kõrgel" teavad nad alati täpselt, mida mulle vaja on ja mida mitte. Seda tobedat praktikat, mis meie riigis välja on kujunenud, ma lõhkuda tahangi. Ma ei unusta kunagi, kes ma olen, kes mind valinud on ja milleks.
