Kapo: Venemaa agressiivsus kasvab, tõsiseks takistuseks tulevastele agressioonidele saab olla ainult sõjaline heidutus
Kuna kapo peamiseks vastutusvaldkonnaks on põhiseadusliku korra kaitse, siis kirjeldas kapo lähemalt Venemaa õõnestustööd, alustades Venemaa katsetest laiendada oma mõju "pehme jõu" abil.
"Pehme jõu" rakendamisel Venemaa välispoliitikas on võtmeroll
2008. aastal Venemaa välisministeeriumi alluvuses loodud riiklikul agentuuril Rossotrudnitšestvo, mis tegeleb SRÜ riikide, välismaal elavate kaasmaalaste ja rahvusvahelise humanitaarkoostööga.
Kaasmaalaspoliitika edu eelduseks Eestis on venekeelse elanikkonna
segregatsioon. Selle tõttu töötatakse vastu lõimumisele, mis võimaldaks
kohalikel venekeelsetel inimestel liiga hästi hakkama saada. Viimasel
juhul väheneks nende sõltuvus Venemaast ja võimalus sedakaudu nendega manipuleerida.
Oluliseks Venemaa "kaasmaalaste" toetamis- ja rahastamiskanaliks
on viimastel aastatel olnud riigi asutatud fondid, mida enamasti finantseeritakse Venemaa riigieelarvest: 2007. aastal loodud fond Russki Mir, Aleksandr Gortšakovi nimeline Avaliku Diplomaatia Toetamise Fond (2010), Välismaal Elavate Venemaa Föderatsiooni Kaasmaalaste Õiguskaitse- ja Toetusfond (2012). Kavandatakse välismaal asuva venekeelse meedia toetamise fondi loomist.
Lubatud korruptsioon
Venemaa kaasmaalaspoliitika rahastamise läbipaistmatusega kaasneb
korruptsioon. Huvilistest, kes sooviks saagida tükikese Venemaa riigieelarvest, puudust ei ole. Venemaa ametnike žargoonis nimetataksegi seda raspil’iks ehk tükkideks saagimiseks. Raha hulk on alati piiratud, kuid fondidest jagatava hõlptulu soovijaid on rohkesti. Seepärast tuleb fondist raha saamiseks leida eestkostja Moskva ametnike seast. "Tänutäheks" saavad ka eestkostjad oma osa fondist eraldatud rahast. Sellist protseduuri tähistab sõna otkat ehk tagasiveere(ta)mine. Seetõttu vaatavad Vene ametnikud tihti läbi sõrmede, kui mingi ürituse korraldamiseks, ajakirja väljaandmiseks
või mõne muu tegevuse jaoks eraldatud rahast osa lihtsalt toetuse taotleja taskusse libiseb.
Kolmeks peamiseks Eesti-vastase mõjutustegevuse sõnumiks on süüdistused natsismis, venekeelse elanikkonna diskrimineerimises (määratlemata kodakondsusega isikute suur osakaal ühiskonnas, venekeelsete gümnaasiumite osalisele eestikeelsele õppele üleminek) ja perspektiivitu riigi kuvandi loomine (Nõukogude Liidu parimast Euroopa Liidu viletsaimaks riigiks).
Mainitud sõnumite levitamisel on Eestis üheks tööriistaks MTÜ Impressum, mis alustas kohaliku ettevõtja Igor Teterini ja ajalehe Komsomolskaja Pravda korrespondendi Galina Sapožnikova juhtimisel Tallinnas tööd 2008. aasta oktoobris. Nn meediaklubi peamine väljund on kohtumisõhtute korraldamine Venemaal tuntud meedia- ja avaliku elu tegelastega, kelle ettekannete teemad kattuvad valdavalt üsna täpselt Venemaa propagandasõnumite sisuga.
Impressumi külalised nimetavad end kohtumisõhtutel otseselt impeeriumimeelseteks inimesteks. Nad jutustavad kuulajatele Venemaa võimsuse ja mõjukuse kasvust. Kõigis Eesti probleemides on nende
hinnangul süüdi liigne orienteeritus Läänele ja Venemaa umbusaldamine.
Mir Bez Natsizma
End õiguskaitseliikumiseks nimetava GONGO ehk riigi organiseeritud vabaühenduse Mir Bez Natsizma (MBN, Natsismita Maailm) tegevus väljendub Venemaa huvide esindamises rahvusvahelisel tasandil ning järjepidevas natsismisüüdistuste levitamises Eesti, Läti, Leedu, Ukraina jt riikide
aadressil.
Kui 2012. aastal pidas MBN oma liikmete kokkutuleku Strasbourgis, siis 4. juunil 2013 Washington DCs. Eestit esindas konverentsil Yana Toom.
Noortelaager Sojuz – lapsed varakult punalipu alla
Järjekordne ilmekas näide Venemaa ihalusest oma nõukogude mineviku
järele ja soovist hoida värskena mälestust omaaegsest impeeriumist on
sõjalis-sportlik noortelaager “Союз: Наследникu победы” (Võidu Järglaste Liit). Igal aastal korraldatavast noortelaagrist võtab osa paarsada last Venemaalt, SRÜ-st ja Balti riikidest, nende hulgas 2013. aastal rühm Maardu kooli õpilasi.
Üritust saatev ja nõukogude ajast tuttav loosung rahvaste sõprusest ei suuda siiski varjata ürituse tegelikku olemust, mis on agressiivne, globaalset sõjalist üleolekut taotlev ja teiste suhtes sallimatu.
2013. a septembris toimunud järjekordne noortelaager Sojuz oli varasematest mõneti erinev, kuna toimus esmakordselt väljaspool Venemaad Ukrainas. Tegu polnud vähetähtsa sündmusega: seda tõestab ainuüksi asjaolu, et ürituse meediapartneriteks olid kõik Venemaa suuremad infoagentuurid ja väljaanded. RIA Novosti, ITARTASSi, Komsomolskaja Pravda ja Rossiiskaja Gazeta kõrval kajastasid toimunut mitu Venemaa armee ja siseministeeriumi ametkondlikku häälekandjat ning ikka ja jälle esilekerkiv natsionalistlik ajaleht Zavtra.
Laagris viibivatele lastele õpetati vene luurajale olulisi teadmisi: näitlejameisterlikkust, diplomaatiat, ülevaadete-analüüside koostamist ja lahingumeditsiini. Oma isiklikke kogemusi sõjaväeluure alalt jagas lastega Venemaa Sõjaväeluure Veteranide Liidu president ja
sõjaväeluure erukindralleitnant Juri Babajants.
