Lugeja: Venemaa poliitika teeb Euroopa Liidus elavatele venelastele karuteene

Statistilistel andmetel elab Euroopa Liidus suurusjärgus 2,5 miljonit etnilist venelast, tegelikkuses arvatavasti oluliselt rohkem. Baltikumi ca 1,1 miljoni kõrval on konkurentsitult suurim venekeelne populatsioon Saksamaal: 3,5 miljonit vene keelt emakeelena rääkivat inimest, kellest 2,3 miljonit Nõukogude Liidust välja rännanud etnilist sakslast ja nende järeltulijat, 560 tuhat etnilist venelast, 228 tuhat vene juuti.

Suur vene diasporaa kogu Euroopa Liidus on reaalne julgeolekuoht. Just selliselt tuleb mõista Kremli viimast tegevust ja president Putini avaldusi oma kaasmaalaste kaitsmisest välismaal. Kremli tekitatud eufooriline natsionalismihüsteeria saab olema fataalsete tagajärgedega, kus nn Suur-Venemaa osutub löödud kaardiks juba enne, kui ta oma soovitud hiilguse saavutada jõuab. Paradoksaalselt on just Vene Föderatsioonis endas pinged rahvuslike ja religioossete gruppide vahel viimastel aastatel aina teravamalt päevakorral. Kindel on ainult see, et Venemaa valitud tee on halvim võimalikest, mis teeb kõigile välismaal elavatele venelastele kahetsusväärse karuteene.

Jääb arusaamatuks, miks ja kui kaua veel lubatakse Eestis vaenuliku riigi huvides tegutseda pronksiööst tuntud kambal? Linter, Reva, Klenski, Sirõk ja nüüd ka keegi Zuravljov on leidnud omale tulusa ameti pofessionaalsete Kremli provokaatoritena. Kuhu maani on tolereeritav sõnavabadus ja kust algab kriminaalne riigivastane vaenu õhutamine? Elamislubade tühistamine ja viisakeeldude kehtestamine näib olevat meie ametkondade jaoks midagi täiesti teostamatut. Meenutagem, et Tiit Madissonile määrati reaalne vangistus ainult mõtlemise eest, "pronkssõdurid" said aga riigilt pärast oma hävitustööd hoopis hüvitist.

Kiuslik viha Eesti Vabariigi vastu ja šovinistlik rivaalitsemine oli, on ja jääb pingete kruvimise mehhanismiks nende inimeste käes. Riik võib integratsiooni uputada lõputult raha, kuid vastu tahtmist ei ole võimalik õpetada selgeks riigikeelt ega integreerida kedagi, kes seda tegelikult ei taha. 22 aastaga ei ole mentaliteedis kahjuks midagi oluliselt muutunud.

Kui Rootsi Kuningriik oli 18. sajandini olnud 100 aastat konkurentsitu superjõud Euroopas, siis hävitavate sõdade jooksul kulus nendel järgmine 100 aastat mõistmaks, et nad seda enam ei ole. Kui Venemaa elab siiani kunagise nõukogude impeeriumi lummuses, siis võib meie idanaabrite mõttemaailma muutumiseks minna veel vaevalised 50 aastat. Perspektiiv on masendav, sest paljude eluajal ei pruugigi see terror siin maal lõppeda.