Karin Dean ajalehes KesKus: Miks rahvas mässab?
Kas saab võrrelda rahvarahutusi Euroopas - näiteks Ukrainas - rahutustega Aasias?
Võrrelda ju võib, aga see ei pruugi aidata erinevaid rahvarahutusi mõista. Igal rahutusel on oma ajalugu, juured, kulg, võtmeisikud ning lugematu hulk nüansse, mis sündmuste käiku mõjutavad. Näiteks Ukrainaga samal ajal toimunud massirahutustes Tais protesteeriti sarnaselt valimised võtnud võimukandja vastu. Mõlemas kasutati vägivalda, kuigi Tais kümneid kordi vähem. Ent sellega sarnasused ka lõppevad.
Kuigi Tais avaldasid meelt sajad tuhanded inimesed, et välja juurida korrumpeerunud ärimagnaatidest poliitikute dünastia, mis riigi arvel vaid oma vara suurendas, teatasid needsamad protestijad, et ei soovi ega toeta uusi valimisi (mida valitsus lahkesti pakkus), kuna nad kaotaksid nagu ka eelnevalt neljal korral. Nõuti hoopiski demokraatia ajutist katkestamist ja niinimetatud spetsialistide nõukogu määramist.
Üks suurem erinevus Ukrainaga võrreldes on ka see, et Tais pole võimalik rahutusi esitada must-valgelt ning selgepiiriliselt, pannes paika head ja halvad. Lääne meedia esitas Tai massirahutusi vastuoluliselt ja segaselt. Traditsiooniliselt on rahvusvaheline kogukond ja meedia protesteerijate poolel, kes avaldavad rahulolematust korrumpeerunud valitsuse vastu - aga mida teha siis, kui need protesteerijad boikoteerivad ja füüsiliselt tõkestavad uusi valimisi?
Ent ka Aasias ei paneks ma kõiki rahutusi ühte patta ega võrdleks neid tingimata omavahel. Tais toimuv on osa 2006. aastal alguse saanud poliitilisest kriisist, kus kordamööda on tänavatel (lihtsustatult kirjeldades) kas linnade keskklassid, haritud ja jõukad - kes nõuavad demokraatia ajutist katkestamist - või siis vaesed riisikasvatajad maapiirkondadest ja linnavaesed, nõudes, et nende hääl läheks arvesse.
Kas rahutusi tekitavad asjaolud on maailmas sarnased või saab neidki liigitada?
Põhjused on tavaliselt poliitilised ja majanduslikud. Astutakse üles ebaõigluse, korruptsiooni või võimu kuritarvitamise vastu, millega sageli kaasneb suure osa elanikkonna virelemine toimetuleku piiril. Kagu-Aasias, näiteks Myanmaris ja isegi Vietnamis, on rohujuure ja intellektuaalsete eliitide tasandil survestatud meeleavaldustega ka oma riigi liialt Hiina-sõbralikku majanduspoliitikat.
Päästikuks võivad olla valimistulemused, avalikuks tulnud korruptsioon, järsk hinnatõus, korrumpeerunud poliitikuid õigeks või opositsiooniliidreid süüdi mõistvad kohtuotsused.
Äkki kirjeldad mõnda neist?
Kuna ma eelpool tõin näiteks Tai, siis avaksin sealseid rahutusi edasi. Bangkoki tänavatel alates novembrist toimunud massirahutusi ei saa mõista ilma teadmata riigi viimase 10 aasta poliitilisi arenguid, aga ka laiemalt Tai kultuurilist tausta.
Tais on neli korda (valimistel 2001, 2005, 2007 ja 2011) ülekaaluka häälteenamusega võimule tulnud üks äärmiselt populistliku valimisplatvormiga erakond, kuigi erinevate nimetuste all. Selle taga seisab karismaatiline, kompromissitu, eksimatu populistliku instinkti ning enda ja riigi vara vahet mitte tunnistav Thaksin Shinawatra. Tema valitsemise ajal hakati Taid kutsuma Thailand Inc, sest Thaksin juhtis riiki kui firmat.
Sagenenud poliitilised mahhinatsioonid, korruptsiooniga seotud skandaalid ja Thaksini sekkumine meediavabadusse ärritas aga aktiivsemaid rahvakihte ning kuningakoda nägi temas samas ohtu oma võimule. Thaksin inspireerib tänaseni oma poolehoidjaid ehk vaeseid riisikasvatajaid ja linnavaeseid, kes tema populistlikust poliitikast otseselt kasu on saanud.
Alates 2006. aastast teeb ta seda välismaalt, kuhu ta tollal riigis võimu oma kätte võtnud sõjaväelise režiimi eest põgenes, aga ka oma õe Yingluck Shinawatra juhitud valitsuse kaudu, mis valiti võimule 2011. aastal.
Novembris saigi massimeeleavalduste tõukeks Yinglucki valitsuse katse amnestiaseaduse sisseviimisega Thaksin riiki ja poliitika juurde tagasi tuua. Üles astusid linnaelanikud ja riigi haritud eliidid, keda varjatult toetab kuningakoda. Thaksini erakondi jätkuvalt valivaid rahvamasse nimetavad nad äraostetavaks ja manipuleeritavaks pööbliks, kelle enamushääl toob Tai riigile ja demokraatiale vaid kahju. Loosungiga „Shutdown Bangkok, restart Thailand" tahavad nad, et loodaks spetsialistide nõukogu, mis ajutiselt Tais valitsedes viiks läbi põhjalikud ja süsteemsed reformid, et alles siis uued valimised korraldada.
Kuni Thaksini tulekuni valitseti Tai riiki mõõdukalt - poliitikud on olnud mõõdukalt korrumpeerunud, keegi pole üritanud riigis või majanduses domineerida. Tai riigis on ja luuakse tohutuid rikkusi ja jõukust, Tai kuningas on Kagu-Aasia rikkaim, ning kümne rikkaima hulgas on koguni kolm tai perekonda. Ent traditsiooniliselt on jõukust, ka võimuga kaasas käivaid rikkusi, jätkunud kõigile. Selle lõi tasakaalust välja Thaksini tulek poliitikasse, tema kompromissitu valitsemisstiil ja „võitja võtab kõik" lähenemine nii poliitikas kui majanduses.
Kui suurt rolli mängib inimeste käitumispsühholoogia ja kultuurikontekst oma õiguste eest võitlemisel? Ida rahvad on ilmselt palju kollektiivsemad?
Inimeste käitumispsühholoogia, seotud ka kultuuriruumiga, mängib ikka teatud rolli. Näiteks Aasias saadakse kergesti tänavatele tohutuid rahvamasse. Eks seal on ka probleemid ja rahvamassid suuremad kui meil Eestis.
Ent väga suurt rolli mängivad Aasias karismaatilised juhid, keda jagub erinevate tõekspidamistega leeridesse - nimetada võib siin Aung San Suu Kyi't Birmast; Thaksin Shinawatrat või tema rivaale Sondhi Limthongkuli või Suthep Thaugsubani Taist; Anwar Ibrahimi Malaisiast; Filipiinide endist presidenti Joseph Estradat; ka Indoneesia diktaatorit Suhartot armastasid kümned miljonid indoneeslased.
Karismaatiliste omadustega isikud on Aasias üldiselt edukad rahvamasside mandaadi saavutamisel. See on ajalooline ja kultuuripärand. Paljudes paikades ei seota tänaseni võimu mitte ühiskondlike, majanduslike ja poliitiliste suhete süsteemiga, vaid isikuomadustega.
Millised rahutused ja mässud osutuvad kõige jõhkramaks?
Kui sõjaväeline režiim tulistab rahulikult demonstreerivatesse rahvamassidesse, on tulemused kõige jõhkramad. Nii juhtus Birmas 1988. aastal, mil pealinna tänavail hukkus umbes 3000 inimest. Veelgi jõhkramaks oleks võinud tulemused muutuda 1986. aastal Manilas Filipiinidel, mil ajakirjanduses pakutud 1-2 miljonit inimest tänavatel näitab eelkõige seda, et neid oli meeletult palju. Ent seal eiras suur osa sõjaväge oma kindralite käske rahvamasse tulistada, tulles väeosade kaupa koos relvade ja helikopteritega rahva poole üle. Jällegi - erinevad lood, sündmuste arengud ja võtmeisikud.
Oled sa Aasias rahutuste keskele sattunud?
Massimeeleavaldustest Aasias pole ma kunagi osa võtnud. Birmas töötasin vähemusrahvuste keskel, kes džunglistel äärealadel pidasid valitseva sõjaväelise režiimi vastu geriljavõitlust ning suured lahmakad riigi territooriumi olid nende kontrolli ja valitsuse all. Tundsin end katšinitest geriljaarmee kaitse all ohutumalt kui ei kuskil mujal Birmas, nende kontrollitavatel aladel toimisid koolid, haiglad, korravalve.
Ent Lõuna-Tai muslimitest separatistid kasutavad oma eesmärkide saavutamiseks terrorismiakte - viskavad pomme Tai valitsusega seotud paikadesse või tulistavad riigiasutuste töötajaid, sealhulgas kooliõpetajaid. Ohutum oli olla koos muslimitest külaelanike või nende juhtidega kohalikes külades ning teatud paikadest hoiduda. Reegel on aga alati see, et tuleb teada kohalikke olusid ja poliitikaid.
Paraku ei jõua info paljudest Ida rahutustest praktiliselt kunagi Euroopasse...
21. sajandi massimeedia on muutunud televisioonilisteks näitemängudeks, milles kaugete lavade pakutavatest etendustest müüvad (dramaatilise taustmuusika ja kõneleja foonil) enamasti kahjuks verised terrorirünnakud, piiri poole jooksvad sõjapõgenikud, põlevad majad, ohvriterohked õnnetused, enesetaputerroristid, looduskatastroofid, stseenid äärmisest vaesusest.
Ehk siis konfliktid, kriisid, õnnetused ja olukorrad, milles osalevad vaid selge sõnumiga osapooled. Valimised, hääletamine, valimistulemuste aktsepteerimine, erakondade vaheline võitlus, kallutatud kohtuotsused, sõjaväe või kuningavõimu roll ühiskonnas on vaesed visuaalsete efektide poolest. Nende süžeed on keerulised, nõuavad detailsemaid arusaamu nii lähiaja sündmustest kui ka pikemast ajaloost ja kultuuritaustast. Neid pole võimalik esitada mõneminutilistes uudisklippides. Pole selge, kes on head ja kes halvad, või kuidas need suhestuvad Lääne väärtushinnangutega.
Ent pikemaid lugusid uudiste tavatarbija ei viitsi kuulata. Samuti ei paku võitlus Lääneski probleemsetel majandus-poliitilistel teemadel seda eksootikat, mida sageli Idast endiselt otsitakse.
