Juku-Kalle Raid ja Tiina Ilsen: Mida teha, kui hambutud sanktsioonid ja lõputud koosolekud ei aita?

Juku-Kalle Raid ja Tiina Ilsen kirjutavad ajalehe KesKus värskes numbris Vene karust ja pehkinud hammastega Euroopa vaskussist.

Soome välisminister Tuomioja on loomulikult halb näide. Kohe väga-väga halb. Isegi halvem kui lõunaeurooplased. Halb selle pärast, et tema käitumine meenutab tavalise Soome riigimehe käitumist pärast Talvesõda, kellel on alati kaasas prügikotitäis liiva, kuhu ilmselgete probleemide eest oma pea toppida.

Usutavasti saate te juba aru, millest jutt käib. Otse loomulikult vastupunnimisest Venemaale ükskõik, mis sanktsioonide rakendamisel ja seda hoolimata sellest, kas tegu on suurte pättide või musta rahaga. Ja kordagi pole Soome jätnud kasutamata võimalust seda vastupunnimist häälekalt Euroopa Liidu laudade taga välja näidata.

Islandi kunagine peaminister Jón Baldvin Hannibalsson tsiteeris neil päevil KesKus'i toimetusega kohtudes Lennart Meri, kes olla Hannibalssonile kunagi enesestmõistetavalt öelnud: „Vene karu lihtsalt magab praegu. Aga ta ärkab üles. Sellega tuleb arvestada." Meril oli õigus, selleks ei pidanud isegi eriline prohvet olema - tarvitseb vaid pilk heita meie idanaabri lähemasse või kaugemasse ajalukku.

Vene ähvardav olek on nii ilmselge, et see võiks olla silmnähtav ja arusaadav ka kaheaastasele debiilikule (nagu kirjutas loomakirjanik Gerald Durrell), ent soomlaste seisukoht on ühene: Putini sissetungimisest Krimmi poolsaarele võib aru saada, ise on nad süüdi, mis nad siis ärritasid Venemaad.

Tõsi, soomlased pole ainukesed. Sama silmkinnisust kohtab Lääne-Euroopas, ent oma tavapärases geograafilises süüdimatuses ei saa seda kuigivõrd imeks panna. Teise maailmasõja taak istub rögisedes kukil, aga Venemaa teadupärast purustas inimkonna kurjema vaenlase - fašismi. Mis siis, et tänane putinlus on samasugune fašism, mis siis, et tema KGB-riigi käitumine on hitlerliku Saksamaa 1938. aasta aabitsast maha kirjutatud mudelina juba Ukrainas rakendust leidnud.

Samas, hoolimata Tuomiojast ja tema käitumisest, on soomlased Venemaaga rinda pistnud. Nad tegelikult teavad. Suurem osa neist. Rahvas näiteks. Kui käid soomlasega kontserdil või kala püüdmas, on kõik selge, aga kohe, kui kohtad Tuomiojat, käändub pilt pea peale ja mitte miski pole enam selge. Nagu poleks ajalugu olemas.

Ja nii kehtestab härra Tuomioja praegusel hetkel kogu ülejäänud Euroopa anekdooti, kus kangelase ema tahtis, et tema pojast tuleks juristti ja tuomari, aga pojast tuli hoopis turistti ja juomari. Mis on teatavasti suhteliselt ebaadekvaatne elukutse, olek ning käitumismudel.

Mäletate August Jakobsoni muinasjuttu ööbikust ja vaskussist? Tuletame igaks juhuks meelde. Kui vaskuss maailma vastu kurja nõu pidas, võttis Metsaisa temalt silmad, jättis talle aga lootuse kord siiski uuesti nägijaks saada - kui õnnestub vaskussil ronida läbi rattarummu ning sama teed tagasi minna, antakse talle tema üleastumine andeks.

Suure otsimise ja ringirändamise järel läkski vaskussil viimaks korda ronida läbi rattarummu, mille ta leidis ühe talu puupinu äärest. Parajasti aga, kui ta tahtis sama teed tagasi minna, tuli karjapoiss võsa varjust, nägi rattarummu, haaras selle kaenlasse ja jooksis minema. Nõnda jäigi vaskussi patt poolest saadik lunastamata. Siiski andis Metsaisa puhtast halastusest vaskussile ühe silma tagasi, kuni kohale lendas ööbik ja selle talt välja pettis.

Tänane Euroopa ning Venemaa suhete seis meenutab täpselt seda muinasjuttu - löö või maha isake, kuidagi ei saa paralleeli tõmbamata jätta. Paraku on pimeda ja petetud vaskussi osas Euroopa, mille südamest tõesti kunagi natsismioht tõusis, ent millega on nüüdseks ikkagi ammu ühelpool. Vaskussilt viimase silma varastanud ööbiku osas on aga Venemaa. Võibolla ka Tuomioja ja tema sõbrad, teised tuomiojad.

Ning mis kõige kurvem - meie eurovaskussil on parimal juhul alles vaid üks pehkinud hammas. Nii ei suuda ta ennast ka sanktsioonide kaudu ehk jõuga maksma panna. Ohtlik lugu.

Seekord on meil kõigil vaja kindlasti eurovalimistele minna. Sest ööbiku ja vaskussi ning tänase fašismi lugu vajab Euroopas tutvustamist enne kui hilja.