AINULT DELFIS: Katkend legendaarse näitleja Leida Rammo elulooraamatust: mind vaevas, et raha, mis ema teenis, pudenes tal liiga kiiresti käest
Delfi avaldab katkendid 21. aprillil ilmuvast raamatust "Leida Rammo värvilised maailmad". Legendaarse näitleja kirevast elust rääkiva raamatu annab välja kirjastus Tänapäev ning selle autor on Eike Värk.
„Minu ema oli Viru tänaval lillemüüja. Helmi Tohvelman, minu õpetaja, mäletab, kuidas ma seal lilli müüsin. Ta on mulle hiljem rääkinud, et käis just selle pärast minu käest lilli ostmas, et vaatas, et on üks väike tüdruk üksipäini lilli müümas. Ta imestas, kui osavalt ma lilli pakin ja kuidas ma oskan raha vastu võtta. Ema millegipärast arvas, et ma oskan hästi arvutada. Ta kasutas mind kohe ära. See oli loomulik, tal ei olnud teist võimalust. Kui ma olin 9- või 10-aastane, olin ma juba väga vilunud lillemüüja. Nii sai ema isegi mõne vaba päeva ja läks minu õega kusagile. Mina müüsin terve päeva lilli. Teadsin, millal kõige rohkem ja millal kõige vähem lilli osteti – kõige vähem osteti teisipäeval. Ma aitasin emal ka neid lillekimpe, mis enam väga ilusad ei olnud, ümber teha. See oli minu enda initsiatiiv, ei saanud ju kõiki lilli ära visata! Ma ütlesin, et võtame närtsinud õied välja ja teeme uued kimbud, siis saab nende eest ikkagi raha. Minu ema ei olnud väga majanduslikult mõtlev inimene. Mina märkasin seda ja katsusin talle kuidagi selgeks teha mõnda asja, mida oleks parem teha teisiti. Näiteks igal kevadel, kui ema lilli müüma hakkas (siis talviti lilli ei müüdud, lilli müüdi ainult kevadel, suvel ja sügisel), oli tal lilleostjaid väga palju kuni emadepäevani. Kõige suurem müük oligi emadepäeval. Ma käisin aedniku juures mitu korda lilli juurde toomas. Sellel päeval sai poole kuu tasu.
Mind vaevas, et raha, mis ema teenis, pudenes tal liiga kiiresti käest. Mõtlesin, miks ema maksab nii palju aednikele ning miks ta nii palju neilt lilli ostab, kui ei suuda kõiki müüa. Rääkisin emale, et ütle aednikule, et sa maksad ainult nende lillede eest, mis sul õnnestub müüa, mis sul raisku lähvad, nende eest sa ei maksa. Lõpuks, aasta või paari pärast, hakkaski ema nii tegema, ütles aednikule ka, et tütar soovitas. See oli esimene asi, milles ema minuga nõustus.
Nõukogude ajal müüs ema lilli Kosmose kino juures, kus ta oli nii edukas, et äratas teistes lillemüüjates kadedust ja pahameelt. „Ema rääkis kundedega juttu ja lasi neil endal lilli valida. Õhtuleht kirjutas temast isegi loo „Linna parim lillemüüja“. Ema oli selle üle nii uhke!“
Ema oskas hoolekandesüsteemi võimalusi kasutada. Mul on lapsepõlvest hästi meelde jäänud, et ema palus mul palvekirju kirjutada. Ja seda juhtus väga tihti. Kirjad hakkasid alati nii: „Üksik vaene naisterahvas kahe alaealise lapsega ...“ Seejärel kirjutasin juba edasi, mida ta tahtis. Mäletan, mis Eesti Vabariigis hoolekande osas tehti. Minu meelest oli see väga suur asi, et me saime koolis prii toidu. Allika tänava algkoolis käies sain iga päev koos õega Veerenni tänava koolimajas lõunat söömas käia. Lõunat sai ka pühapäeval, siis anti kakaod ja väga värsket saia. Toidud olid kõik väga maitsvad. Koolist mina ja Helju oma lõunasöögi saimegi, sellega meie päevane söök piirdus, sest ema oli pidevalt kella kaheksa-üheksani tööl.
Olime õega juba natuke suuremad, kui emal õnnestus keskkõrvaoperatsioonile minna. Leidus niisugune väga tunnustatud arst, kes tegi talle operatsiooni tasuta. (Ma kahjuks enam selle arsti nime ei mäleta.) See õnnestus – ema sai kuulmise suures osas tagasi.
Ema pidi haiglast varem välja tulema, sest raha lõppes otsa.. Emal oli veel side pea ümber ja ta läks niimoodi hoolekandeosakonda. See oli talvel. Tol ajal oli hoolekande juhiks Alma Ostra-Oinas. Minu ema läks siis tema juurde, kuid me olime sellel aastal juba väga palju raha saanud. Ema püüdis viimases hädas selgeks teha, et tal on väga abi vaja, et tal ei ole üldse raha. Aga ma saan aru ka juhatajast, kes vaatas, kui palju keegi on juba saanud, ja ütles, et kahjuks ei saa meile rohkem anda. Ema ütles juhatajale, et niisugune nagu tema nimi, niisugune on ka tema ise. Ostra-Oinas solvus ja kutsus politsei, kes töötas abijõuna hoolekandeosakonnas, ja ütles, et juhatatagu see naisterahvas välja. Ema tuli hoolekandeosakonna paraaduksest välja, jäi seisma ja mõtles, mida nüüd teha. Ja siis tuli see politseinik tema juurde, võttis oma taskust kümme krooni ja andis emale. Ema võttis raha tänuga vastu. Veel samal talvel oli ta sunnitud minema hädaabitööle lund rookima.“
