Jüri Kukk: surm ei pea jäle olema

Saksa filosoof Friedrich Nietzche on öelnud, et kui pole võimalik elada väärikalt, siis tuleks väärikalt surra. Tema sõnad ütlevad ka nii: "Kristlik veendumus näha maailma koleda ja halvana on teinud maailma koledaks ja halvaks."

Kristlikus maailmas on ka "surma" ja "jumala" mõisted üdini devalveerunud. Kui paljudes teistes religioonides peetakse surma loomulikuks, siis kristluses on see midagi koledat - see on karistus. Mõistlikum ja inimlikum on ehk see, kui inimene ei taha surra, aga ta ka ei karda seda. Või nagu öeldakse kirjandusklassikas: "Ta läks surmale vastu naeratus näol."

Meid on kristlus ja nõukogulik ateism sedavõrd palju mõjutanud, et me ei usu enam, et saab olla ka elu pärast surma. Mitte paradiis või põrgu vaid hinge valgustumine teispoolsuses ja taassünd uude kehasse. Kui inimesed seda usuksid, läheksid nad ka rahulikumalt vältimatule surmale vastu. Väidetavalt ongi paljud raskesti haiged enne lahkumist leidnud mingi elavatele hoomamatu rahu. Nad on näinud, et surm on vaid üleminek teisse ellu. See on mõistagi vaieldav ja sel teemal arutleda pole mõtet.

Praeguses ateismisugemetega elukeskkonnas on surm endiselt kole vikatimees, kes head inimesed meie hulgast röövib. Vahet ei tehta õilsal ja haledal surmal. Kui mõni Eesti sõdurpoistest Iraagis või Afganistanis suri, oigas kogu ühiskond: miks meie noored mehed peavad võõrsil surema? Samas hukkub Eestimaa teedel plekikägaraks väändunud autos kordi rohkem noormehi kui lahinguväljadel. See on vaid minu mõte, kuid kangelassurm on igal juhul õilsam kui purjuspäi hukkumine teab mille pärast.

Näen Eestis kümneid üksikuid mehi, kel pole lähedasi, kes teevad rasket tööd näruse palga eest ja lasevad saadud raha samal õhtul kõrist alla. Kui aga jutt läheb Ukraina ja Krimmi peale, ohkavad nad, et Eestist pole venelastele vastast ja vastupanu on mõttetu. Nad eelistavad elu allasurutuna juba praegu, oma riigis, aga kardetavalt ka okupatsiooni all, kangelaslikule surmale kodumaa ja vabaduse nimel. See on hale. Sama hale on kannatada ja surra alkoholist rikutud tervise järele andes.

See on jutt, mille puhul polegi vaja mõistlikke lahendusi pakkuda. Meil on võimalus elada täisväärtuslikku elu ja surra väärikalt, aga ka vireleda ja kaduda endast midagi jätmata igavikku. Ilusam oleks muidugi kohtuda lähedaste ja kallitega taas kusagil teises, kaunimas maailmas, aga selle üle arutlemine jäägu filosoofide jututeemaks.