Marili Pärtel: Õpetaja ja liidrina koolis
Minu "karjäär" eesti keele ja kirjanduse õpetajana Viljandi Paalalinna koolis on praeguseks kestnud 29 koolinädalat. Noored Kooli 7. lennu osaleja olen olnud peaaegu terve kalendriaasta. Selle ajaga on mul õnnestunud üht-teist õpetada ja mägede kaupa õppida.
Alles praegu olen hakanud mõistma, mida Noored Kooli hüüdlause "Õpetades liidriks" minu jaoks tegelikult tähendab. Noored Kooli programm on seitsme aastaga saatnud Eestimaa koolidesse õpetama 89 noort õpetajat. Tänaseks on välja valitud ka 8. lennu osalejad, kes alustavad oma õpetajateed sel sügisel. Nende inimeste hulgas on väga erineva erialase ettevalmistusega inimesi - inseneridest juristideni - ning igaüks neist on oma õpilastele unikaalseid kogemusi andnud. Olen väga uhke, et kuulun sellesse suurepärasesse perre.
Olles põhjalikult mõtisklenud selle üle, mida liidriks olemine tähendab, julgen vaikselt hakata kokkuvõtteid sõnastama. Olen avastanud, et vastupidiselt minu varasemale arvamusele, ei puutu võimu omamine mitte kuidagi asjasse. Liider on lihtsalt inimene, kes ei saa ega tohi pead liiva alla peita. Ta peab võtma vastu kõik, mis talle ette satub, ta peab tundma ja usaldama ennast ning püüdma olla parem inimene - see on tema vastutus.
Õpetajana on liidriks kasvamine mõnes mõttes kiirem ja intensiivsem kui mõne muu juhina. Lapsed on vahetud ja otsekohesed ning nende käitumisest on kohe näha, kui miskit on liimist lahti. Õpilane ütleb, et ta ei julge ja ei taha oma juttu klassi ees ette lugeda. Õpilane väidab, et ta ei tahagi elus midagi saavutada ja oleks õnnelik, kui ei peaks koolis käima. Õpilane toob õpetajale suure kimbu pajuoksi - lihtsalt niisama. Õpilane joonistab õpetajast pildi ja annab talle selle väga häbelikult üle.
Kõik see on liidrile vahetu tagasiside ja ka selle negatiivse poole eest ei saa õpetaja peitu pugeda.
Ja siis on need naljakad ja elusad hetked, kui miskit läheb lörri ja ebaõnnestumine muudab õpilaste ja õpetaja vahelist suhet hoopiski tugevamaks. Õpilased ei ole harjunud, et õpetaja on ennekõike inimene - ta võib asju unustada, midagi kohatut öelda, asju maha pillata või pahas tujus olla.
Klassi ees on see kõik lihtsalt väga avalik ja selle mõju õpilastele sõltub õpetaja enda suhtumisest. Vead on head ja pole paremat õppimisvõimalust kui millegi äpardumine. Mina tunnen end kõige rohkem liidrina siis, kui ma suudan klassi ees öelda, et ma eksisin ja ma vabandan. Või tunnistada, et ma ei tea, aga ma uurin välja.
Loomulikult on toredad ka tunnid, kus ma tunnen, et ettevalmistus kandis vilja, kõik läks nii, nagu ma lootsin, ja õpilaste tähelepanu oli 100% tunni teemal. Kuid ma ei sea seda enam oma otseseks eesmärgiks. Tahan lihtsalt õppida paremini suhtlema ja suhestuma ning seda ka õpilastele edasi anda. Ja nii saavadki üldpädevused edasi kantud, hindamine kujundav ja sotsiaalsed oskused arendatud.
