AINULT DELFIS: Katkend Jaan Krossi ja Ellen Niidu poja Märteni esikteosest: kommunismi ehitamist ei tohtinud unustada isegi hullumajas
II
Me olime selleks ajaks elanud trellitatud aknaga palatis kahekesi juba poolteist kuud. Osakonna akendel olid kahe raami vahel peenikesed valgeks värvitud trellid, mis meid välismaailmast eraldasid ja pidevalt meelde tuletasid, kus me ikkagi viibime. Ja kuigi osakonna plekiga kaetud uks oli ööpäev läbi ja põhjalikult lukus, ei olnud see siiski kinnine osakond. Poolteist kuud või kaheksa aastat – kõige rohkem tekitas kõhedust mõte, et sellega oli võimalik ju teatud ulatuses ja mingitel tingimustel isegi harjuda. Vahel tundus mulle, et mitte keegi ei teadnud tegelikult, kui kaua mind seal hoitakse. Vahel tundus see olukord mingi kummalise mänguna, mida ei saanud pooleli jätta.
Õigupoolest oli see kahene palat mu arsti vastutulek. Ja see andis mulle mingil kummalisel moel ikka veel lootust ja näitas arsti suhtumist olukorda. Väikesesse palatisse sattusidki patsiendid osakonnas üldjuhul kas arsti armulikkusest või patsiendi olukorrast tingitult. Muidugi ei tohtinud sel juhul olukord olla nii lootusetu, et ei olnud enam vahet, millises palatis patsienti hoiti. Pigem kandis väikese palati võimaldamine endas siiski mingit lootust patsiendi väljavaadete osas. Meie osakonnas oli selliseid väiksemaid palateid ainult kaks. Keskmistes palatites oli viis-kuus voodit. Ja siis oli veel suur palat, milles ma seekord kõigest oma esimese nädala olin veetnud ja kus oli üle kolmekümne voodi.
Suur palat oli koht, kus patsientide kõikide värvide kõik sügavaimad varjundid midagi varjamata vaatamiseks laiali laotati. Kus käis elu ööpäev läbi. Kus sünniti uuesti ja heideti hinge. Kus võis kartmatult karjudes palja persega ringi joosta, ilma et samal ajal nurgas malet mängivad mehed ennast sellest üldsegi häirida oleksid lasknud. See oli osakonna igapäevaelu täiesti normaalne osa. Üks issanda poolt loodud koht, kus oli võimalik inimliku mitmekesisusega põhjalikult tutvuda.
Kõigil osakonna patsientidel olid valged nappide varrukatega puuvillased pidžaamad, millel oli kolmnurkne kaelus, ja luitunud froteekangast hommikumantlid, millest oli nende tegelik värv ammu välja pestud. Ühelgi palatiuksel ei olnud ukselinke, olid vaid värvist metallini puhtaks kulunud, allapoole kaardu ulatuvad väikesed tömbi otsaga konksud, millest sai ust avada.
Osakonna pruuniks värvitud plekkukse võti oli vanemõe käes ja välja lasti ainult arsti loaga. Mul oli õnnestunud haiglas oldud aja jooksul kaks korda kodus käia. Haigla hoovi jalutama aga lubati mind arsti loal pärast lõunasööki tunnikeseks iga päev. Seda aega kasutasin ma küll rohkem majaesisel rohelisel pargipingil istumiseks kui jalutamiseks. Seal oli hea taevast vaadata, suitsu teha ja tunda värske õhu lõhna.
Muidugi pidin ma koos teiste patsientidega iga päev ka midagi riigile kasulikku tegema. Kommunismi ehitamist ei tohtinud unustada isegi hullumajas. Me liimisime söögitoas kokku pappkarpe Kalevi kommivabrikule, tembeldasime haigla pidžaamasid ja voodipesu, pesime osakonna põrandaid. Seda siiski vaid tund või paar päevas. Kõige tüütum tegevus oli kommikarpide liimimine, mille abil kommivabrik kulusid kokku hoidis. Pidžaamadele templite löömine võimaldas seevastu teatavat ringiliikumist haigla territooriumil, sest see toimus sajakonna meetri kaugusel asuvas väikeses pesumajas. Põrandapesemist tuli harva ette, kuna selleks tööks sobivaid patsiente oli osakonnas piisavalt, mistõttu vahetused ainult korra paari nädala tagant minu peale sattusid.
Osakond, kus ma viibisin, oli „kümnes”. See asus vanas luitunud krohviga kahekorruselises mansardkorrusega majas, millest õhkus veel endiste aegade hõngu. Majas oli kaks hoonetiiba, kuhu viisid trepikojast eraldi uksed. Esimesel korrusel oli „üheksas” osakond. Ja mõlemal korrusel oli nii-öelda tavaline osakond ja kinnine osakond. Sellest hoolimata olid ka tavaliste osakondade uksed alati lukus. Vahe oli vaid selles, et lahtistest osakondadest, mis mõlemad asusid maja vasakus tiivas, sai vahetevahel ka välja jalutama või linnaloale, kinnistest osakondadest aga mitte kunagi. Sealt patsiente linna ega isegi haigla hoovile jalutama ei lubatud. Mõnikord kostis kinnise osakonna trellitatud akendest, mille aknad mu palatist kätte paistsid, sõimu, karjeid, röökimist. Teinekord vaatas mõni üksik tume kogu aknast tummalt tundide kaupa ühte punkti kauguses.
Psühhoneuroloogiahaigla või Seewald, nagu haiglat hellitavalt siin kunagi asunud vana suvemõisa nimega kutsuti. Igal osakonnal oli oma maja, enamikus olid need sadakond aastat tagasi ehitatud vanad kahekorruselised kivimajad. Haigla territooriumi ümbritses tumeroheline plank, millest linnas anekdoote räägiti. Anekdootide tegelased olid muidugi hullud ja sisu peitus üldiselt selles, et miks haiglat ümbritsev plank just roheline on.
Kokku oli maju, mis asusid rohelise planguga piiratud, mitme hektari suurusel territooriumil, kolmteist. Kaksteist neist olid vanemad, tsaariaegsed majad, milles oli hoolimata sellest, et neid polnud aastakümneid remonditud, säilinud tsaariaegne elegants. Kolmeteistkümnes aga oli punastest, pleekinud Nõukogude lipu karva tellistest uuem hoone. Haigla uus peahoone, mille seinakivid juba murenesid ja koorusid ning maja ümbrus oli seetõttu maha pudenenud punase tellise tükikesi täis.
Hommikusöögini oli veel pisut aega. Valveõde, kes hiljuti raudteejaama ruupori abil meid voodist üles kamandas, vaatas kontrolliva pilguga üle ukseläve palatisse. Ja jätkas siis ringkäiku, ikka veel aeg-ajalt üle koridori ja palatiuste hüüdes: „Üles, üles – äratus.”.
Kõndisin mõne sammu palatis edasi-tagasi, viskasin uuesti voodile pikali ja võtsin öökapi sahtlist suupilli. Pisike Hohneri suupill, C-mažooris, millega oli hea aega mööda saata. Puhusin viisijuppi ja lasin mõtetel puhata. Puulehtede vahelt tuppa valguvad hommikused valguselaigud võbelesid kollakaks tõmbunud seinal, kui tuul pehmelt puulehti liigutas. Hoolimata trellitatud akendest voolas palati lahtisest aknast sisse sooja suve lõhna, tuletades aeg-ajalt meelde nii maailma teisel pool trelle kui ka kaduma kippuvat habrast lootust.
Arsti nimi oli doktor Roos. Ta oli vanem halli poisipeaga pikka kasvu naine, kes tundus ehk pisut vanemgi, kui ta tegelikult oli. Olin temaga kohtunud ka eelmistel kordadel, kui haiglas viibisin. Ma ei olnud siin ju esimest korda. Ta oli muidugi kohe asjast aru saanud ja vististi nõustus oma vaikival moel seda mängu kaasa mängima, või vähemalt püüdis ta mind võimaluste piires aidata. Umbes nii mulle tundus. Ilmselt ei olnud ka temal head valikut, nagu minulgi. Võib-olla oli mängus samuti pisut kaastunnet eesti poiste suhtes. Aga rääkida saime sellest muidugi ainult „ridade vahel”, nagu sel ajal kombeks oli.
Survele järele andes võis ta ju teatud määral seada enda kompetentsusegi küsimärgi alla, muutes oma seni pandud diagnoosi. Kuigi sõjakomissariaadis kaheldi Seewaldi arstide diagnoosides viimasel ajal aina sagedamini. Igal juhul ei kippunud ta mulle sugugi kuulutama, et oli mu simuleerimist algusest saadik läbi näinud, vaid oli muigel-tõsise näoga minuga koos murelik. Kui see välja oleks tulnud, oleks ta ilmselt silmapilkselt vallandatud, või vähemalt oleks järgnenud ebameeldivused ja aruandmised. Me mõlemad teadsime piisavalt hästi, et isegi hullumaja seintel võisid mõnikord kõrvad olla.
Paari päeva eest oli doktor mulle teatanud, et lähipäevil pean haiglas komisjoni ees küsimustele vastama. Komisjoni, kus osalevad peale arstide ka Oktoobri rajooni sõjakomissariaadi esindajad. Komisjoni olevat käskkirja alusel kokku kutsunud ENSV sõjakomissar, kindralmajor Rein Põder isiklikult.
„Hommikusöögile,” hüüdis osakonna koridoris nüüd juba vastuvaidlematul toonil hääl, kes veel mõnda aega tagasi raudteejaama ruuporis pasundas. Kui ma end voodist üles ajasin ja sussid jalga lükkasin, askeldasid põrandal ikka veel üksikud vaaraosipelgad. Mõned neist lohistasid hukkunud kaaslasi öökapi alla. Mõtlesin, mida nad oma surnud kaaslastega teevad: kas sipelgal võib olla kaastunne teise surnud sipelga suhtes? Siis oleksid neil ju tunded. Või on nad pragmaatilised ja söövad oma surnud kaaslased lihtsalt ära?
