AINULT DELFIS: Katkend Jaan Krossi ja Ellen Niidu poja Märteni esikteosest: orkestrist pool olevat paberitega hullud

Märten Kross on valmis saanud romaani „Hullumäng”, mille tegevus toimub 1980-ndatel, keskne tegelane on sõjaväe vältimise nimel ennast hullumajja sisse smugeldanud noormees. Raamat ilmub poelettidele maikuus.

Olin kohtunud päris mitme tüübiga, kellel oli see õnnestunud – sõjaväes teenimisest kuidagi pääseda. Mõnikord õnnestus see isegi üsna hõlpsasti.

Vahel piisas nädalast-paarist hullaris, diagnoosiks krooniline kurvameelsus, psühhopatisatsioon või midagi sarnast, ning oligi taskus sõjaväepilet sissekandega „ne goden”. Sel ajal olid väidetavalt koguni pooled ERSO liikmetest paberitega hullud. Ikka muidugi selsamal põhjusel – sõjaväest kõrvalehoidmise tõttu. Aga muidugi ka seetõttu, et orkester ei kaotaks viiulit või oboed, ja sellisel juhul oli võib-olla keegi härra direktor isiklikult teinud õigesse kohta vajaliku telefonikõne, või umbes nii. Ja siis suunati sündmuste kulg kusagil kabinetisügavustes õigesse voogu, või aidati lihtsalt otsustamisele pisut kaasa.

Ka mu tutvusringkonnas oli paberitega poisse päris mitu. Seega teadsin piisavalt õnnestunud juhuseid, et samuti riskida. Oli muidugi ka ebaõnnestumisi ja vahelejäämisi, kuid risk ei olnud sellisel juhul eriti suur. Enamasti lõppesid niisugused läbikukkumised halvemal juhul lihtsalt sõjaväkke saatmisega ja eraldi karistust ei määratud. Kuigi karistuseks võis olla ka koht, kuhu kõrvalehoidja seejärel teenima saadeti, koht, mis oli mõnikord kõigest ehk õige pisut parem lahendus kui see kolm või viis aastat, mis oleks tulnud kinni istuda, kui viilija viilimise pärast tõepoolest kinni mõisteti.

Oli muidugi võimalik samuti halvim variant ehk eripsühhiaatriahaigla. Veel kehvemgi koht kui üks Nõukogude vangla. Vanglas olid vangidel vähemalt vangiõigused, eripsühhiaatriahaigla oli aga üldjuhul mõne Venemaa sügavustes paikneva vangla juures asuv hullumaja, kuhu paigutati teisitimõtlejaid, isikuid, kes olid üritanud läände põgeneda, või põgenemist kavandanud ja armetult vahele jäänud. Sügavalt usklikke kutsealuseid, kes olid soovinud teenistusest usulistel kaalutlustel keelduda, või neid kutsealuseid, kes oli väga vaja „terveks ravida” – iseenesestki mõista – soovist armees mitte teenida. Niisugustesse haiglatesse saadeti patsiendid kohtuotsuse alusel, mitte arsti poolt määratud diagnoosiga, kuigi alati kaasnes otsusega vastava psühhiaatri arvamus, millele kohus otsuse tegemisel tugines.

Selliste hullumajade patsientidel ei olnud muidugi mingeid õigusi ja kinni hoiti neid seal just nii kaua, nagu võimude arvates parasjagu vajalik oli. Mittenõukogulik mõttelaad ei saanud ju riigi meelest olla midagi muud kui lihtsalt vaimuhaigus. „Ravi” eripsühhiaatriahaiglates oli äärmiselt põhjalik ega sõltunud iseenesest mõista üldsegi diagnoosist – vaid riigi murest patsiendi vaimse tervise pärast. Erinevalt Seewaldist või mõnest muust tavalisest hullumajast ei allunud eripsühhiaatriahaiglad mittetervishoiu-, vaid siseministeeriumile. Kuid niisugusesse kohta sattumise risk oli tavalise kutsealuse puhul siiski küllaltki väike.

Peavalu valmistas mulle aga rohkem see, et viimastel aastatel oli kroonilisi kurvameelseid, kergekujulisi psühhopaate ja muidu nõrgamõistuslikke kutsealuste hulgas oluliselt rohkem kui varem. Mida agaramalt Nõukogude armee endale kutsealuseid ette ajada soovis, seda halvemaks kippus minema noorte eesti meeste tervis. Viimastel aastatel oli komissariaat eriti aktiivseks muutunud. Ja sellega seoses oli sõjaväest kõrvalehoidmine võtnud 1988. aasta kevadeks teatud mõttes juba epideemilise vormi. Ilmselt ka seetõttu, et paari viimase aasta jooksul olid sagenenud eesti poiste võimalused Afganistani sattuda ja „dedovštšina” väeosades üha julmemaks muutunud.

Tagasitulijate jutud peksmistest, alandamistest, mõnitamistest ja vägistamistest levisid kutsealuste seas nagu kulutuli. Keegi ei tahtnud midagi niisugust läbi teha. Ilmselt sel põhjusel oli eriti nigelaks muutunud just kutsealuste vaimne tervis, kuna see ei eeldanud füüsilist enesevigastamist ja oli ka küllaltki raskesti mõõdetav. Selline asjaolu ei saanud seltsimeestel sõjakomissariaadis muidugi märkamata jääda.

See oli umbes aasta tagasi, kui ma siinsamas osakonna suures palatis sõjakomissariaadi arstliku komisjoni tarvis oma esimest diagnoosi ootasin. Siis arvasin, et läheb veel kõige rohkem nädal-paar ja mul on taskus sõjaväepilet, millesse on tehtud sissekanne „ne goden k strojevoi službe”.

Me istusime kahekesi köögilaua ääres, mina ja Anne. Sügishommikune novembripäike laskus pehmelt läbi kardina lauale ja valgustas valget kohvitassi. Päikesekiired joonistasid köögilauale kardina lillemustreid. Avatud aknast voolas tuppa karget sügise lõhna, milles oli briketiga kütmisest tulevat kirbust ja sügislehtede kõdu. Me olime lõpetanud hommikuse kohvijoomise ja vaatasime vaikides teineteist. Väike kahekuune Mari magas veel rahulikult oma voodis – ta oli jälle pool ööd üleval olnud. Ma hoidsin Anne kätt enda peos. Kümme minutit, kõige rohkem viisteist, siis pidin minema, et jõuda kella kaheksaks Aia tänavale Oktoobri rajooni sõjakomissariaati.

Sellel hommikul toimus arstlik komisjon, kus ma lootsin lõpuks saada kinnituse, et mu tervis on sõjaväes teenimiseks liiga kehv. Ma ei muretsenud eriti. „Kohe on see jama läbi” – umbes nii ma siis vist mõtlesin. Sõjakomissariaadi mitmesugustes arstlikes komisjonides olin ma viimase aasta jooksul käinud juba neli korda. Teadmine, mis mind ees ootab, oli mul kogemuste põhjal enam-vähem olemas. Valasin veel ühe tassi kohvi, lükkasin akna rohkem lahti, võtsin pakist sigareti, panin põlema ja tõmbasin suitsu sügavale kopsu. Veel mõni minut. Kõik oli kuidagi väga rahulik. Taevas oli selge ja päike värvis hommikusest udust niisked vanalinna katused punaseks. Tänav maja ees oli inimtühi. Ainult üksik kahvaturoheline Lada seisis teisel pool tühja tänavat, paar maja eemal.

„Ära muretse, seekord saan ma neist jagu,” ütlesin Annele ja võtsin ta käe uuesti pihku. Ta vaatas mind vaikselt oma helehallide silmadega.

„Kui see peaks veel kaua nii edasi kestma, siis varsti ei ole mina ka enam kindel, kas sa oled tõesti hull, või ikkagi ei ole,” ütles ta ja naeratas, kerge kurd suunurgas.
„Siis võiksid nad seda ju sinult küsida.”
„Ja siis saaksidki oma pileti kohe kätte.”

Olin selleks ajaks juba kolm aastat arstide vahet jooksnud ja kogunud oma toimikusse materjali selle kohta, kui nõrgad olid mu närvid ja kui kõikuv psüühiline seisund. Alguses tegin seda muidugi vabatahtlikult, või pigem ettevalmistavalt, et toimik sõjakomissariaadi komisjoni jaoks piisavalt sisukas oleks.

Oleks olnud ju vähemalt mingil määral kahtlane, kui minu haigus oleks hakanud arenema vahetult enne vastava sõjaväekutse saamist. Ja muidugi mängis rolli ka soov olla protsessi keskel teistest kutsealustest hulludest pisutki paremini ette valmistatud. Hiljem aga mängisin edasi juba tekkinud olukorra sunnil, sest kui ma kord juba olin end hõlmapidi hammasrataste vahele sokutanud, ei saanud ma ju enam teha midagi muud kui proovida end nende hammasrataste vahelt kuidagi terve nahaga välja aidata.

Esimesel katsel kukkusin kolinal läbi. Kroonilise kurvameelsuse plaan lendas vastu taevast – seda lihtsalt ei usutud, või ei suutnud ma oma rolli piisavalt veenvalt esitada. Ikka saadeti mind uuesti Seewaldisse lisakontrolli. Mul oli tükk tegemist, et arstlikule komisjonile järgnenud sõjaväekutset – marss-marss, silmapilk silmagi pilgutamata kodumaad teenima minna, kuidagi vältida ja hullarist varju otsida. Ja siis püüdsin teha kõik selleks, et mu diagnoos mõõdukalt, kuid siiski piisavalt kiire tempoga tõsisemaks muutuks. Aga kuni selle hommikuni oli vabastavast diagnoosist jäänud ikka veel vähemalt juuksekarva jagu puudu. Tohtrid vangutasid mõtlikult pead ja noogutasid tõsisel ilmel. Ohvitserid sõjakomissariaadis lehitsesid hapul ilmel toimikut, kuid ikka veel kõlbasin ma komissariaadi „natšalnikute” arvates vähemalt ehitusroodu Murmanskisse, või kusagile mujale ääremaale reameheks.

Tavaliselt nädal või kaks korraga, olin ma Seewaldi kümnendas osakonnas kokku juba nädalate kaupa viibinud. Toimikusse oli nendest käikudest kogunenud mitukümmend lehekülge haiguslugu. Tundsin juba ette, kuidas „praporštšik” Nikitin ja teised komissariaadi sõbrad taaskohtumise üle rõõmustavad, muidugi lootuses see simuleerimine ükskord ometi lõpetada ja mind nagu kord ja kohus ilusti kodumaad teenima saata. Arsti arvates pidi mu diagnoos kõrvaldama seekord kõik nende kahtlused. Ma ei saanud oma toimikut ise lugeda, seda ei võimaldanud mulle keegi, aga niipalju kui doktor Roos mulle poetas ja mu plaan ette nägi, oli diagnoos isiksuse muutus ehk psühhopatisatsioon.

„Sellega ei tohiks nüüd rohkem takistusi tulla. Paneme diagnoosiks psühhopatisatsiooni,” oli arst öelnud.