VALIMISBLOGI: Riigikogu valimiste eelmäng on alanud
Erakondade jaoks on Euroopa Parlamendi valimised ennekõike riigikogu valimiste eelmäng.
Euroopa Liit on näinud sel aastal erakordset vaeva, et tuua valijad, eriti aga noored valimiskastide juurde. Peetud on lõputuid arutelusid, uuendatud veebirakendusi ja filmitud reklaame - viimased kutsuvad Euroopa tuleviku üle otsustama koguni kinoekraanidel enne seansside algust.
Ometi ei paista Eestis need valimised olema pooltki nii tähtsad, kui kohaliku tasandi kemplemine ja seda hoolimata sellest, et sageli heidetakse meie valitsusaparaadile ette liigset Euroopa direktiividest sõltumist. On ju Brüssel ikka kuidagi võõras, jäädes kaugeks nii geograafiliselt kui ka vaimselt...
Ilmselt on Brüsseli kaugus ka põhjus, miks siiani on Eestis peetud üsna vähe Euroopat puudutavaid debatte (mis keskenduvad samavõrd kaugetele teemadele nagu föderaliseerumine). Kogu Euroopa Parlamendi kampaania tundub seega olema pigem eelmäng riigikogu valimisteks järgmisel aastal.
Kui vaadata erakondade valimisplakateid, siis ei erine neilt leitavad sõnumidki eriti tavapärasest: esimesed reklaamid on olnud üleüldised ja üllatustevabad („Rahu!"?!) mõnel juhul koguni võrdlemisi banaalsed. Kandidaatide kampaania alguse sõnavõttudes on pigem nappinud visiooni sellest, mida tegelikult Brüsselis eurokraatide keskel tegema hakatakse, keda ja kuidas seal täpselt esindatakse.
Kui Eestis on muutumas juba peaaegu loomupäraseks, et Euroopa Parlament on poliitiline vanadekodu teenekatele parteiveduritele, siis Brüsselis on viimasel ajal olnud oluliseks teemaks noorte jõhker alaesindatus. Parlamendi keskmine vanus on hetkel 55 aastat!
Aga just selles kontekstis on minu meelest põhjust olla optimistlik. Nii nagu Eesti uues valitsuses on üle pika aja võtmekohtadel mitmeid puhta renomee ja värske pilguga poliitikuid (lastes hetkeks lahti lennartmerilikust täiusliku poliitiku ideaalist), jagub neid ka käesolevate valimiste kandidaatide hulka. Mitmest nimekirjast leiame 80-datel sündinud tulevikulootusi või neid, kellest loodetakse, et ühel päeval asuvad nad oma erakonda sisemiselt puhastama.
Eriti teevad aga heameelt üksikkandidaadid ehk need, keda ei kätke ühegi partei programm. Sest olgem ausad - pärast Rahvakogu, Reformierakonna rahastamisskandaali ja teisi väiksemaid skandaalikesi ei ole meie kartellistunud poliitmaastikul sisuliselt palju muutunud. Isegi uued parteid on tulemata jäänud.
Kui viis aastat tagasi purustas oma protestihäältega kõik ootused Indrek Tarand ja järgmine üksikkandidaat Martin Helme kogus üle kümne korra vähem hääli, siis sel korral on üsna realistlik šanss valituks osutuda päris mitmel üksiküritajal. Lisaks kahele senisele saadikule Indrek Tarandi ja Kristina Ojulandi näol, on silma paistnud ka Silver Meikar, kes on oma platvormi keskmesse seadnud Ukraina küsimuse. Lisaks on pildis ka noor eestimeelse vene kogukonna esindaja Jevgeni Kristafovitš.
Kergemaks kui kunagi varem on tehtud ka võimalus neil kõigil silma peal hoida. Lisaks kandidaatide ametlikele infokanalitele saab veebis võrrelda oma seisukohti kõikide parteide ja saadikutega, rääkimata videointervjuudest või muudest usutlustest ja küsitlustest. Teisisõnu on kõik Euroopa Parlamenti puudutav mugavalt koju kätte toodud.
Seda kõike arvesse võttes pole mõtet neid valimisi maha kanda kui formaalsust. Tasub meeles pidada, et selle parlamendikoosseisu ajal saab aset leidma ka kauaoodatud Eesti eesistumine ehk siis Euroopa Nõukogu töö korraldamine 2018. aasta esimesel poolel. Sellega seoses saavad väikeriigi esindajad kahtlemata topeltkoguses tähelepanu.
Seetõttu tasub hästi järele mõelda, millised kandidaadid Euroopa Parlamenti vaatavad seda kui karjäärivõimalust ja kes tajuvad Euroopat tervikuna, mis on aga samas osa globaliseeruvast maailmast, milles ka Eestil on tähenduslik roll. Jõudu nii valijatele kui valitavatele!
