Imre Mürk: Putinit võis Krimmi annekteerima kannustada nafta- ja gaasiäri
Krimmi annekteerimise järel on kogu maailma avalikkus Venemaa väga tõsiselt luubi alla võtnud. Mis Venemaad ikkagi motiveerib? Kas tõesti on Putin lauale pannud reaalse plaani taastada „kuldaeg", mil NSVL oli maailmas sõjaline ja poliitiline superjõud? Või motiveerib Venemaad pigem võitlus positsiooni pärast maailma nafta- ja gaasiturul?
Panustamine nafta- ja gaasi ekspordile on Venemaa jaoks seni olnud üsna hea strateegia. See on Putinil võimaldanud Venemaa elanike keskmist sissetulekut alates 2000ndast aastast kasvatada ligi kaks ja pool korda ning samas säilitada Ukraina ja Läänemere nafta- ja gaasitorude kaudu Euroopa sõltuvuse Venemaa energiast.
Idee Krimm üle võtta võis Kremlis ühe alternatiivina laual olla juba Gruusia sõja ajal 2008. aastal, kui Venemaa oli esimeses väga tõsises konfliktis Julia Timošenko juhitud Ukrainaga. Juba siis pidi Putinile olema selge, et Ukraina saab ka tulevikus Venemaaga kaubeldes liiga lihtsalt kasutada oma jõupositsiooni, kuna kontrollib Ukrainast Euroopasse lookleva gaasijuhtme kaudu Venemaa jaoks olulist sissetulekuallikat.
Liisk langes toona Lõuna-Osseetiale. Poliitilises mõttes oli Lõuna-Osseetia lülitamine Venemaa koosseisu tõsiseks hoiatuseks Ukraina valitsusele ning majanduslikult tagas see Putinile stabiilse tsooni Musta mere kaudu Bulgaariasse veetava gaasitoru ehitamisega alustamiseks (Южный Поток). Samavõrd oluline võis Lõuna-Osseetia puhul olla asjaolu, et Venemaa tundis vajadust näidata USA-le, et temaga tuleb arvestada pärast Kosovo eraldumist nn idablokist.
Kuid siis tabas maailma mastaapne finantskriis ja nõudlus Vene gaasi järele langes Euroopas oluliselt. Venemaa probleemiks kujunes hoopis Sakslastega kahasse ehitatud Nord Streami käivitumine pooles mahus. Pealegi avanes hea võimalus seoses Julia Timošenko langeva populaarsusega aidata Ukrainas võimule venemeelne president.
Käest libiseva Ukraina probleem laheneski Venemaa jaoks osaliselt 2010. aastal, mil Kremli toel tõusis presidendiks venemeelne president Janukovitš. Putin võis vabamalt hingata, sest gaasitarned läbi Ukraina toimisid jälle ning NSVL lagunemise järel Ukraina koosseisu läinud Krimmi poolsaart sai ta kontrollida Sevastoopoli sõjasadama kaudu, mille rendilepingut Venemaale Janukovitš pikendas.
Teise meeldiva kingitusena katkestas Janukovitš kõik lepped, mis Ukrainat Euroopa Liidule lähendasid ning sõlmis majandusliku koostöö lepingu SRÜ-ga. Putin võis rõõmustada, sest kontroll Musta mere üle oli tagatud. Lisaks sai Venemaa edasi tegeleda läbi Musta mere Bulgaariasse ja edasi Austriani kavandatud gaasijuhtme projektiga ning sillutada teed Musta mere põhjast avastatud naftaleiukohtadeni.
Osalt taganemise tõttu kaubandusleppest Euroopa Liiduga ja osalt Janukovitši suutmatuse tõttu ohjata Ukrainas vohavat korruptsiooni, hakkas rahvas mässama. Kiievis toimunud Euro-Maidan ja Viktor Janukovitši selgrootu põgenemine lõi Venemaa jaoks kaardid sassi ning tegutseda tuli kiiresti. Ilmselt oli Venemaale viimaseks häirekellaks Ukrainas võimu üle võtnud Lääne-meelse valitsuse otsus tühistada Venemaaga rendileping Sevastoopoli sõjasadama kasutamiseks.
Veidi varem oli toimunud veel üks Venemaa naftaäri jaoks äärmiselt ebameeldiv sündmus. Nimelt ei suutnud Janukovitš kaitsta Venemaa huve Musta mere naftaleiukohtadele. Õigused Musta mere nafta- ja gaasileiukohtadele võitsid avaliku enampakkumise korras hoopis Shelli ja Exxoni kontsernid, mitte Lukoil nagu Putin oli arvestanud. Sellest vaatenurgast oli Krimmi annekteerimine Venemaa jaoks ainuvõimalik samm - nii sai kaitsta oma ärilisi ambitsioone Mustal merel, sest Krimmi lülitumise järel Venemaa koosseisu tekib Putinil õigus ka territoriaalvetele selles piirkonnas.
Paistab, et seekord on kriisi haripunkt möödas, sest ainus võimalus Ukrainat poliitiliselt kontrolli alla saada, oleks Venemaa jaoks olnud Kiievi sõjaline ründamine. Seda Putin tugeva rahvusvahelise surve tõttu teha ei söanda.
Tagantjärele saab öelda, et ilmselt oligi Putini ainus reaalne võimalus Ukraina kontrolli alla saada sellel hetkel, kui Janukovitš oli formaalselt veel võimul, kuid sai varjupaiga Venemaal. Siis olnuks Janukovitšil kui presidendil veel õiguslik alus ja võimalus paluda Venemaalt sõjalist abi.
Krimmi omandades tulistas Venemaa iseendale jalga, tuletades Euroopa riikidele teravalt meelde, et energiasõltuvusega tuleb midagi kiiremas korras ette võtta, sest 1/3 Euroopas tarbitavast energiast tuleb Venemaalt. Ei maksa kahelda, et need vastusammud Euroopast tulemata jäävad - Euroopa Liit võib olla küll nõrk, kuid selle raames koostööd tegevad liikmesriigid on endiselt maailma suurim kaubandustsoon. Pealegi Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa on ka eraldi oluliselt suuremad majandused kui Venemaa.
