Elari Kasemets: Liiklus ei ole kohtusaal, kus ühe osapoole tõde peab peale jääma
Möödunud nädalal kogus ühe kaubiku ja sõiduauto juhi vaheline juhtum Tallinnas Järvevana teel uudisteportaalides rohkem klikke ja kommentaare ning laialdasemat jagamist sotsiaalmeedias kui mistahes teine uudislugu neil päevil. See näitab, et sellelaadsed juhtumid on inimestele olulised, need puudutavad ja kõnetavad isiklikult.
Üldine mõtteviis kommentaariumites oli esmapilgul päris positiivne - tõesti, taolisel ülbitsemisel ja ohtlikul käitumisel pole liikluses kohta. Kui aga lähemalt kommenteerijate meelestatust ja arvamuste sõnastusi lugeda, siis see jahmatas, et mitte öelda hirmutas. Seesama kommenteerijate poolt maha tehtud agressiivsus, mille üheks väljenduseks on liiklusraev, avaldus väga kujukalt nende endi väljaütlemistes.
„Tulebki selline piiretesse sõita!", „Vastu hambaid tuleb anda!", „Ma ei anna ega kavatsegi kunagi sellistele teed anda!". Need on vaid üksikud näited sadade kommentaaride hulgast. See sama agressiivsus, mida hukka mõistetakse, leiab nendes samades kommentaarides järsku õigustuse. Mis eristab sellisel juhul kommenteerijat sellest kirutud liiklushuligaanist?
Kindlasti ei õigusta politsei kaubikujuhi liikluskäitumist. Me võtsime kaubikujuhiga ka ühendust ning vestlesime temaga põhjalikult juhtunust. Ta mõistis oma eksimust ning lubas enda liikluskäitumist parandada. Kuid samas ta ka väitis, et videos välja toodud liikluskonflikt sai alguse juba minuteid ja sadu meetreid varem videos näidatust, kui sõiduautode kolonn lihtsalt ei lasknud tal mõistlikul moel ja ajal ümber reastuda.
Seega veelkord - targem annab järele.
Kordan oma esmast antud kommentaari sellele videole: eelkõige on tihedas liiklusvoos ebamõistlik oma õiguse agressiivne taganõudmine ning oma väidetava eesõiguse jõuga kehtestamine. Liikluses on esmatähtis liiklejate vastastikune lugupidamine, millega tagatakse liiklusvoo sujuvus ja turvalisus. Sellistes olukordades oleks mõistlikum targemal järgi anda ning lasta ka ilmselgelt mitte kõige viisakamalt käituval juhil ümber reastuda, kui et tekitada oma jonnakusega veelgi ohtlikum liiklusolukord.
Arendame videos nähtud situatsiooni natuke edasi ja fantaseerime, mis võinuks edasi juhtuda. Kaubikujuht üritab suurel kiirusel sooritada ohtlikku viimase hetke manöövrit, sõiduauto aga ei anna teed. Kaubikujuht ei jäta jonni ning sõidukid põrkavad kokku. Raskem kaubik pühib oma massiga sõiduauto teelt, külgkokkupõrke tõttu kaldub see parempoolsele intensiivse liiklusega sõidureale. Seal põrkab sõiduauto ning võib-olla ka juhitavuse kaotanud kaubik kokku veel mitmete autodega ja tõenäoliselt saavad tekkinud kobarõnnetuses kannatada ka need viisakad liiklejaid, kel ei olnud mitte vähimatki kokkupuudet eelneva konfliktiga. Tekkiva materiaalse kahju ja liiklusseisaku peale ei tahaks mõeldagi.
Võibolla tõesti jääks juriidiliselt lõpuks liiklusõnnetuse põhjustajana süüdi kaubikujuht, kuid omapoolne vastutus, kas või moraalne, lasuks ka sõiduautojuhil. „Iga liikleja kohustus on olla viisakas ja arvestada teiste liiklejatega ning oma käitumises tuleb hoiduda kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda," ütleb Liiklusseadus. Liiklus ei ole kohtusaal, kus ühe osapoole tõde peab peale jääma. Liikluse eesmärk on, et me kõik õhtuks tervetena koju jõuaksime.
Elementaarne, eks? Pimesi oma õiguse tagaajamine, nagu ka omaalgatuslik karistamine, ei paranda meie liikluskultuuri ega suurenda turvalisust. Mis järgmiseks? Vales kohas teed ületavat jalakäijat nähes lisame gaasi ja sõidame temast üle, sest et temal pole ju eesõigus ja ainult nii ta õpib? Või rammime kõiki ristmiku kinni sõitnud sõidukeid, sest fooris põleb lubav tuli ju mulle? Taolise mõttemalli elluviimine viib kiiresti katastroofini.
Küll aga muudab liikluse ohutumaks üksteisega arvestamine, ka nendega, kes eksivad ja kellele tahaks hirmsasti kohe kohta kätte näidata. Loomulikult on õige hoiak, et sellist käitumist ei tohi tolereerida ja sellele peab tähelepanu juhtima, aga mõistlikul ja ka huligaanile arusaadaval viisil, ilma temaga samale tasemele laskumata.
Kõige lihtsam viis sellistes olukordades on helistada liiklusliinile 612 3000 ning anda teada liikluses halvasti käituvast kaasliiklejast. See kõne ei tähenda, et kohe järgmise nurga taga politsei ta peatab ning vangimajja viib. Küll aga me võtame juhiga kindlasti ühendust ning räägime temaga juhtunust. Kui selgub, et liikluses halvasti käitunud autojuht ei saa aru oma teo tõsidusest või tal kipub vestlustele vaatamata selline käitumine korduma, siis võtame kasutusele juba otsustavamad meetmed.
Riiklikult on küll järelevalve liikluse sujuvuse üle ning liiklusrikkujate tabamise ülesanne pandud politseile, millega me ka igapäevaselt tegeleme. Oma osa selles on kanda ka igal liiklejal, alustades sellest, et käitutakse liikluses teadlikult reeglite järgi kuni selleni, et antakse politseile teada rikkujast. Liiklus on suuresti viisakusreeglite kokkulepe, mis toimib sujuvalt seni, kuni suurem osa neid reegleid järgib ega lase end mõjutada rikkujate provotseerivast käitumisest. See võib mõnes olukorras tunduda küll raske, kuid on ainuvõimalik käitumismudel, mis tagab meie kõigi üldise liiklusturvalisuse.
