Vene kirjanik: Ida-Ukraina elanikud protestivad alandava suhtumise vastu
Kunagi Tšetšeenia sõjas miilitsa eriüksuse OMONi rühmakomandörina teeninud ja peale seda kirjanikuks hakanud Prilepini (38) raamatuid müüakse Venemaal suurte tiraažidena. Raamatute kirjutamise kõrval juhib ta portaali Svobodnaja Pressa, mis on tuntavalt vasakpoolsete ja Lääne-vastaste vaadetega, aga seejuures Kremli-kriitiline väljaanne.
Prilepin oli võimude poolt sundlikvideeritud natsionaalbolševiku partei liige, praegu kuulub ta Eduard Limonovi juhitud ühendusse „Teine Venemaa". Ühiskondlikult väga aktiivne Prilepin on sel kevadel kirjutanud palju Ukraina konfliktist seal elavate venekeelsete inimeste vaatevinklist.
Millega lõppeb konflikt, pigem küll juba kodusõda Ukrainas?
See on keeruline malepartii, kus olukord muutub pidevalt ning lõpptulemus võib kujuneda milliseks iganes. Aga intuitiivselt tundub mulle endiselt, et mingit suurt sõda ei tule ning venelaste ja ukrainlaste vahele ei teki sajanditeks lõplikku lõhet. Läheb aasta mööda ja kõik need kultuurilised ja majanduslikud sidemed, mis meil olid varem, taastuvad jälle, me hakkame jälle üksteisel külas käima. Ukraina ei kao Venemaa kõrvalt kuhugi ja vastupidi.
Te tunnete hästi Ukraina venekeelseid alasid. Kumba varianti nad Donbassis ja Luganskis tegelikult ikkagi tahavad: kas Venemaa alla või suurt autonoomiat ja endiselt Ukrainas?
Läänes ei taheta aru saada, et ka Ukraina venekeelsetel elanikel on õigus ise otsustamisele ja vabale tahtele. Suurele osale neist tundub Vene riiklus, isegi sellises olukorras nagu see praegu on, sümpaatsem kui Ukraina riiklus. See ei ole nende süü, et Ukraina liidrid lahutasid riiki juhtides 23 aastat oma meelt ja ei suutnud midagi saavutada. Nad on sellest tüdinenud ja ei taha enam selliseid valitsejaid.
Võib olla kunagi hiljem nad kahetsevad, et tahtsid Venemaa alla ning küsivad, et miks me küll seda tegime, aga praegu nad tahavad seda. Kui see on nende vaba tahe, siis miks see ei ole Lääne jaoks piisavalt demokraatlik? Venemaale oleks praegu tegelikult kasulik, kui olukord Ida-Ukrainas maha rahuneks, et ei juhtuks midagi hullemat - peaasi, et Ukraina NATO-sse ei astuks ja Krimmist peaks Kremlile piisama.
Miks Lääs ei arvestanud, et Ukraina on Kremli jaoks punane joon?
Lääs oli harjunud, et Venemaa annab muudkui järele oma geopoliitiliste positsioonide ja huvide osas. Venemaa andis ise ka muidugi ajendi sellega, et ühest küljest Venemaa rääkis palju Ukrainast, aga reaalsuses Moskva ei toetanud Ukrainas isegi vene-meelseid MTÜsid.
Olid üksikud Vene patrioodid nagu Tšalõi, kes oma raha eest õpikuid lasi trükkida. (Ärimees Aleksei Tšalõi sai Krimmi sündmuste ajal tuntuks nn rahva poolt valitud Sevastoopoli linnapeana - J. P.) Vene riik oleks võinud sada korda rohkem teha venekeelsete elanike toetuseks Ukrainas.
Vene saadik Zurabov tegeles seal ainult oma naba imetlemisega. (Mihhail Zurabov on Venemaal rahva seas üks ebapopulaarsemaid poliitikuid, kes oli Putini teisel ametiajal tervise- ja sotsiaalarengu minister. Venemaa suursaadik Ukrainas on ta 2009. Aastast - J. P.)
Venemaa sisuliselt lahkus Ukrainast ja justkui ütles, et elage seal nagu tahate. Seda ei saa isegi võrrelda, kui palju raha eraldas Ukrainale USA ja kui palju Venemaa: oluliselt vähem. (USA asevälisminister Victoria Nuland tunnistas hiljuti, et USA on alates 1991. aastast eraldanud Ukrainas „demokraatia toetuseks" viis miljardit dollarit - J. P.) Lääs mõtles, et kõik õnnestub nagu 2004. aastal, aga enam ei läinud läbi.
Miks siis ei läinud?
Nad ei arvestanud separatistlik-demokraatlikku faktorit. Lääs ei uskunud, et juhtub selline asi nagu Krimm või nagu Ida-Ukrainas nüüd. Nad mõtlesid, et nagu 2004. aastal istuvad kaevurid, mokk maas, edasi. Et see on ju selline inertne prosovetlik inimmass, kes kunagi ei osale poliitikas nagu Lvovi kontoriinimesed, Lääne-Ukraina maainimesed või Kiievi intelligents.
Ega Krimmi või Ida-Ukraina elanikud ise ka endast sellist asja ei lootnud. Kõiges on süüdi see ukrainlastest Maidani publik, kes niivõrd radikaalselt, šovinistlikult ja halvustav-alandavalt suhtus venekeelsetesse elanikesse, et see lihtsalt ärritas lõpuks nad niivõrd üles. Maidan ei olnud üldsegi nii intelligentne kui paljud seda soovinuks.
Kuidas nii, enamus Maidanist kirjutanud kommentaatorid rõhutasid, et Maidan näitas ukrainlaste kõrget eneseväärikust.
See oli ka tõesti nii. Seal oli palju õigeid ja tarku inimesi, seal lauldi õigeid laule, aga seal oli ka väga arvestav hulk inimesi, kes olid varjamatult russofoobid. Tjagnibokki ja Jarošit (Ukraina paremradikaalide juhid - J. P.) ei peida kuhugi ära, enam ei tee olematuks Timošenko telefonikõnet, kus ta rääkis pommi viskamisest Ida-Ukrainale jne.
Ida-Ukraina ja Krimmi inimesed ju kõik lugesid seda. Neil oli ka ju alles oma eneseväärikus, kui nad seda lugesid. Nad ei saanud enam teist poolt muud moodi võtta kui vaenlasi, kui nendesse endisse suhtuti kui vaenlastesse. Maidan keeras vindi täiega üle, neil ei olnud mitte mingit enesekriitikat.
Enne veel, kui kõiki lääneukrainlasi hakati kustuma banderlasteks, kustusid nemad idaukrainlasi „vankad-kolovratid", mis oli selgelt solvav. (Kolovrat on väidetavalt iidne vene sümbol, mida tänapäeval kasutavad oma märgina mitmed vene natsionalistlikud liikumised - J. P.) Kui oli selge, et Krimm läheb ära, siis kas keegi Ukraina juhtidest sõitis Ida-Ukrainasse läbi rääkima, pakkuma neile midagi? Kogu suhtumine neisse oli, et minge tööle ja head aega!
Venekeelse elanikkonna toetamine Ukrainas, eriti Krimmis, tõstis patriootilise meeleolu Venemaal taevasse. Kuhu see meeleolu Venemaal edasi areneb?
Seda paljuräägitud patriootilist uima on tegelikkuses Venemaal palju vähem kui teile välismaale paistab ja tundub Venemaa liberaalsele intelligentsile. Muidugi oli seoses Krimmiga selline tugev tõus korraks, aga juba läheb alla, näiteks Ida-Ukraina sündmustega seoses pole seda patriotismilainet üldse enam eriti tunda.
Võimud, ja ka rahvas muidugi, peavad aru saama, et Krimmi ühendamine pole mingi indulgents kogu sellele, mida nad sisepoliitikas teevad ja kuidas sotsiaalseid probleeme lahendavad. Krimmi ühendamine oleks tõeline edu, kui see tähendaks reaalsete muutuste algust Venemaal.
Milliseid reaalseid muutusi te silmas peate?
Võimude poolt oleks loogiline kruvisid ühiskonnas mitte pingutada, vaid legaliseerida opositsiooniline tegevus Venemaal, nii vasakpoolne kui parempoolne. Võim on tänaseks ju piisavalt tõestanud, et nad juhivad protsesse ning on endas kindlad.
Hiljuti avaldas Vene kultuuriministeerium Venemaa kultuuripoliitika uued alused. Kas see oli juhus, et selline kultuurikontseptsioon tuli välja just praegu, kui on selline patriotism ja lääne-vastasuse kõrgseis Venemaal? Muidugi ei olnud, eks nad tahavad sellele tulukesele hagu anda ja mingeid oma eesmärke saavutada. Aga see ei ilmunud sellepärast, et on Krimm ja patriootiline joove, vaid et sellepärast, et siiamaani oli Venemaa siiski tugevalt läänemeelsete jõudude mõju all.
See kõik on tänaseks inimesi üsna ära väsitanud. Seda enam, et see läänelik kultuur on ju üsna agressiivne venelaste suhtes, see ei olnud üldse heatahtlik, vaid sellise suhtumisega, et te olete alaarenenud ja endiselt pärisorja mentaliteediga. Osa intelligentsist juba nagunii tõusis sellise suhtumise vastu - kaua võib?! Tegelikult ka, kui kaua üks rahvas ikka talub kogu aeg talle pühade asjade naeruvääristamist.
Kas ta olete siis nõus kontseptsiooni peamise loosungiga, et Venemaa ei ole Euroopa?
Mina arvan, et Venemaa on vägagi Euroopa. Teater, kino, maalikunst - kõik see on ju osa Euroopa kultuurist ja väga kõrgel tasemel. Meil on sellega kõik korras, meil ei ole vaja tegelikult tõestada, et Venemaa on Euroopa. Lihtsalt Euroopa ei taha Venemaad enda osana võtta ega tee seda ilmselt kunagi.
Isegi 19. sajandil, kui kogu Euroopa kummardas Vene geeniusi-kirjanikke Dostojevskit, Tolstoid, Bakuninit, Turgenevit ning hiljem tulid kuulsad heliloojad Tšaikovski, Mussorgski, Rimski-Korsakov, siis neid samuti ei võetud kui eurooplasi, vaid kui pool-asiaate.
Mis on teie meelest Venemaa uue kultuurikontseptsiooni eesmärk?
Eneseaustuse tõstmine. Tõestada endale, et me pole mingid Euroopa marginaalid. Ja kui Euroopa ei taha meid, siis me ei pea manguma nende väravate taga.
