Maarja Kangro: Odessa inimesed on toimunud vägivallast nördinud
Äsja Ukrainast ja Odessast naasnud Eesti kirjanik Maarja Kangro jagas Delfile muljeid ukrainlaste meeleoludest ja Odessas toimunud tänavalahingust. Tema sõnul on Odessas üldiselt siiski rahulik ja elanikud provokatsioonidega kergesti kaasa ei lähe.
Kangro viibis Odessas puhkusel ja ööbis Deribasivska tänava ja Hretska väljaku vahel Royal Street Hotelis, mis asub väga lähedal kohale, kus tänavalahingud algasid ja inimesi surma sai. “Kivilahinguid peeti ja buss pandi põlema vaevalt 50 meetri kaugusel mu hotellist,” meenutas Kangro.
Laupäeval ehk 3. mail oli tänavail jälle rahulik. “Lahinguräbu oli ära koristatud, üksnes põlenud buss seisis veel omal kohal ja meelitas pildistajaid. Lõhutud sillutist polnud mõistagi veel parandada jõutud ja vererada, mis möödus läikima hõõrutud ninaga Utjossovi mälestusmärgist, oli samuti alles. Aga kohvikud olid kõik jälle lahti ja suhteliselt rahvast täis,” kirjeldas ta.
Kulikovo Poljele, kus Paremsektor Putini-meelsete laagri laiali lõi ja Ametiühingute maja põlengus praeguse hinnangu järgi umbes sada inimest surma sai, oli pärastlõunaks taas päris tublisti rahvast kogunenud ja suur miilitsavägi blokeeris maja sissepääse.
“Ametiühingute maja aknad ja uksed olid sisse löödud, kohati põlenud. Rahvas väitis, et mõned põlenud laibad on ikka veel seal sees. Puude alla oli toodud kõvasti lilli ja pärgi. Mõned elust räsitud väljanägemisega mehed kraaklesid omavahel ja sõimasid üksteist Paremsektori omadeks, mõni sõimas ka miilitsat Paremsektoriks, aga üldiselt oli olukord rahulik. Ka kohvi- ja jäätisemüüjad olid taibanud äsjasele lahinguväljale kaupa pakkuma tulla,” rääkis Kangro.
Ta tunnistas, et isegi rahutuste järel tundis ta end turvaliselt. “Odessas elab üle miljoni inimese, kes ei arva, et nad peaksid järgmisel hetkel otsa leidma,” märkis ta ja lisas, et kuna jõudis lahingupaika alles pärast märulit, ei tajunud ta, et tal oleks kuidagi eriliselt pääsenud.
Kohalikud põlgavad vägivalda
Odessa elanikud on Kangro sõnul nördinud, et nende linn, mis on vaatamata suurtele erimeelsustele olnud seni poliitiliselt vägivallatu ja agressioonivaba, on nüüd samuti kinnimakstud aktsioonide ohvriks langenud. “See on Odessa meelsusele võõras, kaubalinna juurde verine sallimatus ei käi, nagu mulle paljud kohalikud kinnitasid,” ütles Kangro. Ta lisas, et praeguseks on see ehk mõnevõrra muutunud, pärast seda, kui miilitsajaoskonda rünnati ja osa arreteeritiust, kes olid peamiselt Venemaa kodanikud ja Transnistria elanikud, vabastati.
Kohalikud nimesed, kellega Kangro vestles, olid veendunud, et tegu on tellimustööga. “Üks daam pakkus tellijatena välja terve rea oligarhe, teised oletasid FSB-d. Taksojuht, kellega ma hiljem sõitsin, väitis, et oli neid tüüpe lähedalt näinud: talle oli jäänud mulje, nagu oleks vähemalt osa neist olnud kõva laksu all. Euromeelne taksojuht oli tõsiselt nördinud, et Vene imperialismi toetamist nimetatakse antifašismiks ja vene natsionalismi õiguste eest võitlemiseks,” meenutas kirjanik.
Miski Ukrainas ei ole aga mustvalge. Mõni odessalane ei salli ei maidanlasi ega Putini poliitikat, on skeptiline nii Euroopa kui Venemaa suhtes. Näiteks Odessa kirjandusmuuseumi asedirektor, kellega Kangro rääkis. “Venekeelsena, ehkki etniliselt sugugi mitte venelasena võõristas ta maidanlasi ja eurosuunda, kartes, et Ukrainast saaks Euroopa mõjusfääris vaene ekspluateeritav koloonia. Samas tunnistas ta, et ei poolda ka Vene poliitikat ja Ukraina lõhestamine ei too head kaasa,” sõnas Kangro.
Noorem keskklass loodab aga Euroopast palju, Kangro sõnul ka Odessas, mitte ainult läänemeelses Lvivis. Noored paistavad enim usaldavat Olga Bogolometsi, kes on Ukrainas tuntud arst, kultuuritegelane ja kodanikuaktivist. Praegusi kandidaate Petro Porošenkot ega Julija Tõmošenkot pigem ei usaldata.
"Armastame venelasi, põlgame Putinit"
Enne Odessasse suundumist veetis Kangro nädal aega Ukraina läänelikus suurlinnas Lvivis. Tema sõnul näeb ringi reisides riigi ideoloogilist lõhestatust: “Kui Lvivis müüdi tasse ja T-särke kirjaga “Hutin Pui” ja “Putler Kaputt”, siis Odessas polnud enam midagi sellist märgata – ehkki Odessaski on kohalike väitel ukrainameelsed enamuses, on seal traditsiooniliselt arvestatud Vene turistidega, keda praegu on küll tunduvalt vähemaks jäänud.”
Kunagise rahvusliikumise juhti Stepan Banderat võis Lvivis näha tasside ja T-särkide peal, ida pool võrduvat “banderovets” aga natsiga. Kiievis nägi Kangro aga Putini-vastaseid suveniire ja suurt jõulupuu moodi loosungite installatsiooni, kus oli muuhulgas kirjas: “Ljubim russkih, prezirajem Putina” (vene k “armastame venelasi, põlgame Putinit”)
“Maidanist on saanud tossav teemapark, kus elatakse endiselt telkides, jagatakse rahvale tasuta toitu ja küsitakse öösel üksi hulkuvalt turistilt ukraina keeles, keda ta ootab või otsib ja kas ta tahab endale ehk teejuhti. Laigulises mundris poisse näeb öösel ka mujal linna peal patrullimas. Need, kellel on relv, kuuluvad Rahvuskaarti; Maidani poistel tulirelvi pole. Võõra suhtes on patrullijad väga sõbralikud ja öine Kiiev on äärmiselt vaikne ka laupäeval vastu pühapäeva,” kirjeldas Kangro mässupaika, kust kõik alguse sai.
