Lugeja: Selveri kaardiskeem muutugu ametlikuks viisiks jätta kassapidajale jootraha!
Olen Tartu linna kodanik ja asun nelja suure kaubandusketi rüpes: Konsum, Maxima, Prisma ja Selver. Igal poel on inimestele midagi pakkuda, ja kui elada sellises asukohas nagu mina elan, siis saab seda lubada, et kommid ostad näiteks Maximast, püsisoodustusega asjad Prismast ja laadapäevadel külastad Selverit.
Elukohast tingituna on tekkinud suurepärane võimalus jälgida nelja kaubandusketti ning märgata ja võrrelda nende arengut või siis taandarengut.
Kolme aasta jooksul on minu meelest just Selver see, mis on igas mõttes taandarenenud. Eriti teeb mulle südamevalu vaadata kassapidajate ja saalitöötajate motivatsiooni langust. Mis on küll selle põhjuseks? Ehk oskab ettevõte ise sellele vastata, aga mina näen seda ja tunnetan igal sammul.
Kord küsisin hästi nohuse ja vesiste silmadega kassapidaja käest, et miks ta haiguslehele ei jää. Vastus oli ootuspärane: kui meie palga juures veel haiguslehel olla, siis peab pere köie kaela panema. Mis mind aga üllatas, oli see, et töötaja kartis ka asutuse poolt repressiooni ja töökohast ilmajäämist.
Kui ma poes ringi vaatasin, siis märkasin, et haiges olekus töötas sellel päeval vähemalt 80% kassapidajatest. Tegemist oli konkreetselt Annelinna Selveriga. Kuulge, kuhu me oleme siis välja jõudnud? Kas pole see mitte tööandja, kes on purjus oma piiritutest võimalustest ja mõjuvõimust kehvas seisus töötaja üle?
Mul on väga konkreetne ettepanek näiteks Selverile. Kui Evelin Ilves organiseeris taaraautomaadi juurde nupukese "annetan", siis mina soovin Selveri kassa juures näha sarnast nupukest. Evelini taaranupuke oli igati OK, kuigi nii mõnigi inimene on selle nupu kasutamisel eksinud - asi on nii kavalasti monteeritud, et kui inimene ei ole tähelepanelik, siis ta vajutab kogemata "annetan" nuppu.
Selveris võiks vabalt olla kassas selline annetamise võimalus, et inimene saaks teadlikult teda teenindavat töötajat annetusega tänada. Kui kõrtsis on jootraha lubatud ja oodatud nähtus, siis Selveris või mõnes muus poes on see justkui kuritegu!
Mina soovin küll annetada tublile kassapidajale ja selline soov on vähemalt meie peres veel neljal inimesel. Ma usun, et üle terve linna on palju inimesi, kes mõistavad poetööliste rasket elu ja kes teavad, kui ülbelt suhtutakse juhtüksuse poolt lihttöölistesse.
Ma olen ise mitmel korral, kui partnerkaart on koju ununenud, palunud kassas, et kasutage siis oma kaarti või las mõni teine klient kasutab. Ma ei saa aru, miks ma ei tohi oma võimalust loovutada teisele?
Selveri kassapidaja ei ole varas. Pigem on varas see Selveri kaupade hinnakujundaja, kes klientidele hinnakampaaniate käigus sageli justkui mustkunsti demonstreerib.
Kui Selveril tekib oma töötaja kaardi kasutamisest erisoodustusmaksu probleem, siis palun väga, Selveri targad juhtpead, mõelge, mis on teile väärtuslikum. Kas on väärtuslikum motiveeritud ja rõõmsanäoline töötaja, või on teil põhjust arutleda ainult kasuminumbrite ja erisoodustusmaksu üle?
Mul on siiralt kahju nendest kaubandustöötajatest, kes peavad sellistes tingimustes leiba teenima ja igast ilmakaarest aina süüdistusi saama. Näen igapäevaselt elu neljas kaubandusketis ja pean tunnistama, et käekiri on väga sarnane, aga Selver torkab oma teeninduse taandarenguga kõige enam silma.
Annetusvõimalus kassas oleks üks uus võimalus töötajaid motiveerida. Olgu see minu asi, kas soovin partnerina koguda virtuaalset raha enda kaardile, või soovin ma seda kinkida oma sõbrale või hoopis meeldivale teenindajale.
Olles ise töötanud suure teenindusstruktuuri juhina, pean vägagi võimalikuks oma ettepaneku praktilist realiseerimist, selleks on aga Selveril ja ka teistel poekettidel vaja tahet ja meelemuutust.
