Anti Haugas: 16-aastased peavad omama nii kandideerimis- kui hääleõigust

Eestimaal on aastaid peetud debatti võimaluse üle anda ka 16-aastastele õigus hääletada kohaliku omavalitsuse valimistel. Täna oleme jõudnud selle teostumisele lähemale kui kunagi varem. See on kindel märk ühiskonna küpsusest ning valmidusest üha laialdasemalt üksteist kuulata. On hea olla kodanik riigis, mis pidevalt läänemaailmale suunda näitab.

Vaadelgem paralleelselt meie e-riiki, korras rahandust, interneti- ja ajakirjandusvabadust ning kodanikuühenduste aktiivsust poliitikas kaasarääkimisel – uhke värk.

Just noorteühenduste põuest on tulnud sel korral tugevaim ja otsustavaim tõuge. Ühise keele on leidnud nii poliitilised kui mittepoliitilised noorteorganisatsioonid. Koos on esitatud avaldus valimisea langetamiseks ning suur on tõenäosus, et juba enne jaanipäeva saavutatakse riigiaparaadis konsensus.

Valimis- ja kandideerimisea muutmise tarvilikkus peitub ühiskonna demograafilistes muutustes. Noorte nõudmistel on üha vähem kaalu just üle 60-aastastega võrreldes. See tingib olukorra, kus erakonnad keskenduvad üha rohkem vanema elanikkonna eluolu parandamisele ning tulevikku enim mõjutavad otsused võivad jääda takerduma. Valimisõigus kui poliitiline instrument oma elu suunamiseks peab olema võimalikult laia hulga elanikkonna käsituses.

Esimese Euroopa riigina langetas valimisea üleriigiliselt 16-le eluaastale 2007. aastal Austria, riigi teatud piirkondades sai kohalikul tasandil hääletada juba seitse aastat varem. Kui veel mõned aastad tagasi võis otsuse suhtes olla küllaltki skeptiline, siis saadud kogemused kinnitavad, et tegu on olnud igati õige sammuga. Noorte süvendatud huvi poliitika vastu kasvas uuringu põhjal 2008. aastaks võrreldes neli aastat varasemaga 23 protsendi võrra.

Ootamatult oli lisandunud valijate aktiivsus selgelt kõrgem dekaadi võrra vanematest, 17-aastastel vastavalt 60% ning 26-stel pisut alla 40%. Statistika lükkab ümber müüdi, et valimisea alandamine tekitab inimestes harjumuse mitte valima minna. Pigem on antud näitel tegemist positiivset harjumust kinnistava muutusega.

Aktiivsuse vahet koolinoorte ning kooli juba lõpetanute vahel aitab põhjendada asjaolu, et just koolis käivad noored puutuvad enim kokku ühiskonnas toimuvaga. Lisaks Austriale saavad kohalikul tasandil hääletada ka paljud Saksamaa noored – suurim liidumaa kus seda rakendatakse on 18 miljoni elanikuga Põhja-Rein-Vestfaal.

Eestis ning ka paljudes teistes Euroopa maades on suureks regionaalpoliitiliseks mureks kiire urbaniseerumine ning väikeasulate hääbumine. Olen veendunud, et valimis- ning kandideerimisea alandamine aitaksid seda probleemi leevendada. Praegusel hetkel kolitakse väikelinnadest minema hiljemalt pärast gümnaasiumi lõpetamist. Kodukohaga jäävad noori tihti siduma vaid lapsepõlvekodu ning sugulased.

Vaid teatud osa hakkajaid kolib pärast kõrgema hariduse omandamist sünnikohta tagasi, elama jäädakse paikadesse, kus leitakse endale roll ning rakendus. Leian, et seetõttu ei pea kohalikul tasandil kaasama mitte ainult poliitiliste noorteorganisatsioonide liikmeid vaid kõiki noori. Valimisõiguse andmine on selleks parim lahendus.

Märgilist tähendust omaks ka kandideerimisõiguse andmine, see on selge sõnum: "Sa oled täieõiguslik kogukonna liige, Sa saad otsustada, millist tulevikku soovid." On mõistetav, et kõik uus vajab harjumist, kuid kui oleme asjaga hajunud, ei saa enam ilma läbi. Näiteks Šveitsis said naised valimis- ning kandideerimisõiguse alles 1971. aastal, kummaline, kuid ka siis ei olnud asja jõustumine kindel.

Valimis- ning kandideerimisea langetamine on lähitulevikus üleeuroopaline trend, kus Eesti saab Austria jälgedes ka muule maailmale eeskuju näidata. See on õige tee. Anname noortele võimaluse.