Ivar Raig: Kas õigus on Arnold Rüütlil ja milles eksib Ene Ergma?

Euroopa Parlamendi tänavustel valimistel on sündinud Eesti jaoks pretsedenditu fakt, et kaks tipppoliitikut, endine president Arnold Rüütel ja hiljutine kauaaegne Riigikogu esimees Ene Ergama läksid vaidlema Euroopa Liidu olemuse küsimuses.

Mõlemad kutsusid 11 aastat tagasi Eesti rahvast üksmeelselt ühinema Euroopa Liiduga ning hääletama referendumil selle poolt. Nüüd väidab Arnold Rüütel videopöördumises, et praeguseks on endine rahvusriikide ühendus niivõrd muutunud, et võib saada ohuks Eesti omariiklusele ning keele, rahvuse ja kultuuri säilimisele läbi aegade.

Ene Ergma aga väidab, et Arnold Rüütel eksib, kui arvab, „et Euroopa on tupikteel, võim ja otsused on antud Brüsselisse ning meie omariiklus ja rahvuse säilimine on ohus". Ergma ütleb isegi: „Julgen Teile kinnitada, et Euroopa Liit on jätkuvalt rahvusriikide liit ja tugev EL ei ohusta meie rahvuslikku iseolemist".

Püüan selgitada, kellel on rohkem õigus: kas Euroopa Liit on rohkem rahvusriikide ühendus või juba föderaalriiklik moodustis?

Kahtlemata teavad mõlemad arvamusliidrid, et pärast 2004. aastal toimunud ELi laienemist on ELi aluslepinguid muudetud ning ELi institutsioonid on saanud võimu juurde. Ka Euroopa teiste riikide arvamusliidrid ja ELi juhid on neid muutusi tõlgendanud erinevalt. Ühed väidavad, et Euroopa Liit ongi juba järk-järgult muutunud föderaalriigiks ning teised arvavad, et ELi institutsioonide tugevnemine suurendab ka rahvusriikide suveräänsust.

Õiguslik ja poliitiline olukord muutus pärast Lissaboni lepingu ratifitseerimist Riigikogus ja jõustamist 2009. aastal, millega muudeti ELi lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut. Tollal vastandus Lissaboni lepingule Eestis vaid uurimiskeskus „Vaba Euroopa", selle ainus esindaja ja vastuhääletaja Riigikogus oli Igor Gräzin.

Selle otsusega tõlgendas Riigikogu 2003. aasta rahvahääletusel heaks kiidetud Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadust selliselt, et lubas riigivõimu edasist delegeerimist Euroopa Liidule ilma rahvalt selleks uute volituste saamiseta.

Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) aluslepingu ratifitseerimisega delegeeris Riigikogu Ene Ergma juhtimisel Eesti võimu Euroopa institutsioonidele rahandus- ja eelarve küsimustes veelgi, kuid tänu õiguskantsler Indrek Tederi kaebusele pani Riigikohus oma otsusega edasisele võimu delegeerimisele teatavad piirid, nõudes kõrgeima võimu kandja - rahva kaasamist võimalike edaspidiste võimu delegeerimise otsuste tegemisse.

Teatavasti muudeti Lissaboni leppega selgemaks ELi otsustuspädevuste liigid ja valdkonnad. ELi ainupädevusse, kus õiguslikult siduvaid akte võivad menetleda ja vastu võtta ainult ELi institutsioonid, said tolliliit, ühine kaubanduspoliitika, konkurentsipoliitika, rahapoliitika (eurotsooni riikide jaoks) ja mere bioloogiliste ressursside kaitse ühise kalanduspoliitika raames.

ELil on liikmesriikidega erineval määral jagatud pädevus enamikus teistes poliitika- valdkondades. Lisaks sai EL uusi õigusi hakata koordineerima ka liikmesriikide tööhõive- ja mõnede sotsiaalpoliitikate elluviimist.

Siinjuures peab arvestama, et ELi Lissaboni leping on ülimuslik mitte ainult praegu kehtivate seaduste suhtes, vaid potentsiaalselt ka uute seadusaktide suhtes nendes poliitikavaldkondades, millele ELi pädevusi Lissaboni lepinguga laiendati.

Võrreldes varem kehtinud aluslepetega suurendati ELi pädevusi kokku 68 poliitikavaldkonnas. 49 neist on uued (näiteks energiapoliitika, migratsioonipoliitika, võitlus kliimamuutustega, politseikoostöö, kriminaalasjad, kodanike põhiõigused, isikuandmete kaitse jt).

19 valdkonnas hakatati kasutama kvalifitseeritud enamusega hääletamist. See tähendab, et oluliselt vähenes liikmesriikide vetoõigus valdkondades, kus rahvusriigid said seda kasutada oma iseseisva poliitika kaitsmiseks ja elluviimiseks.

Seega on alust kinnitada, et Lissaboni leping muutis ELi olulisemalt föderaalriiklikumaks, tsentralistlikumaks ja bürokraatlikumaks. Veelgi enam, Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy survel võeti ELi 2007. aasta Ülemkogul Lissaboni lepingu projektist välja fraas, mis kehtestanuks ELi siseturul vaba ja moonutusteta konkurentsi. Seega saavad Lääne-Euroopa liikmesriigid vajadusel jätkuvalt piirata Ida-Euroopa riikide teenuste, tööjõu ja kaupade vaba liikumist ELi siseturul, mida ongi juba rakendatud.

Tõsi, ELi Lissaboni lepingu kohaselt jäävad liikmesriikide peamisteks rahvusriigile omasteks volitusteks riigieelarve koostamine ja maksude kehtestamine. Kuid ELi juhid võivad teatud tingimustes (näiteks majanduskriisi ajal) rahvusriikidelt taotleda ka nende õiguste piiramist või isegi ära võtmist. Lissaboni leping avas selleks õigusliku tee nii Euroopa Kohtu õiguste laiendamise kui ka uute rahvusriigiüleste institutsioonide loomise kaudu.

Paljude juristide ja poliitikaekspertide arvates sai endine rahvusriikide liit Lissaboni lepinguga uueks rahvusvaheliseks institutsiooniks, millel esmakordselt on iseseisva õigusvõimega autonoomse juriidilise isiku staatus (näiteks esindatus teistes rahvusvahelistes organisatsioonides ja õigus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid liikmesriikide nimel).

Hääletusmehhanismi muutused kasvatavad veelgi suurriikide häälte kaalu. Kui varem oli ELi (ministrite) Nõukogus hääletamisel ELi neljal suurriigil igaühel 8,4 protsenti kogu häälte arvust, siis Lissaboni leppega tõusis Saksamaa ja Prantsusmaa osakaal vastavalt 16,7 ja 12,8 protsendini.

Jagan paljude Euroopa juristide seisukohta, et rahvusriikide valdavalt konföderaalsetel alustel toimivast koostööst sai valdavalt föderaalsetel alustel toimiv ühendus just pärast Lissaboni lepingu jõustumist, mil kvalifitseeritud enamusega otsustamisel sai olema esmakordselt selge ülekaal konsensusega tehtavate otsuste üle.

Praegu on küsimus eelkõige ELi uue valitsemissüsteemi kuju: kas rahvusriikide koostöö uue mudeli või föderaalriigi sobiliku mudeli väljaarendamises. Angela Merkel, David Cameron, Siim Kallas jt on juhtinud korduvalt tähelepanu vajadusele selleks välja töötada uus ELi alusleping. Paraku Euroopa Tuleviku Konvendis (2003-2004) ei käsitletud riigiteooriaid ja ei arutatud erinevat tüüpi koostöömudelite ja föderatsioonide häid ja halbu külgi.

Nüüdsetes Euroopa tuleviku debattides saavad keskseteks küsimusteks rahvusriikide ja ELi institutsioonide, eliidi ja kodanike vahekorrad otsustamisel, demokraatia ja bürokraatia, turu ja riikliku reguleerimise tasakaalu kujundamine, vabaduste ja konkurentsivõime tagamise meetmed uue Euroopa juhtimismudeli kujundamisel.

Ajalugu teab palju erinevaid võimalusi rahvusriikide koostöö süvendamiseks rohkem või vähem demokraatlikul alusel ja kogemusi föderaalriikide ülesehitamiseks. Eristatakse kolme peamist föderaalriigi tüüpi: duaalföderatsioon (USA), kooperatiivföderatsioon (näiteks Saksamaa) ja otsese demokraatiaga föderatsioon (Šveits).

Lissaboni lepinguga rajatud koostöö alus on juba praegu rohkem tsentraliseeritud ja vähem demokraatlik kui paljud teised föderatsioonid tänapäeva maailmas. Näiteks Ameerika Ühendriikides saavad kõik osariigid sõltumata rahvaarvust võrdse esindatuse (kaks kohta) Senatis.

Mitmed ELi juhid räägivad küll rahvusliku identiteedi säilimisest ja kaitsest ning mitmekesisusest, kuid mitte enam rahvusriikide iseseisvusest. Identiteet on ka kurdidel, palestiinlastel, tšetšeenidel ja paljudel teistel rahvastel. Samas Šveitsi föderatsiooni kantonid on nagu iseseisvad riigid, kus ilma iga kantoni (ka väikseima) heakskiiduta ei võeta vastu ühtegi tähtsamat üleriigilist otsust.

Seega Arnold Rüütli kartustel on selge juriidiline alus, ta räägib "aiast", kuid Ene Ergma tõde piirdub vaid oletava "aia auguga", mida väikeriigid püüavad kasutada kujunevast suurriikide haardest pääsemiseks.