Lugeja: pangad suretavad sularaha välja ja tõstavad samal ajal kogu aeg ülekandetasusid!
Iga paari kuu tagant avastan ennast lugemast, et kuskil pannakse jälle mõni pangakontor kinni või lõpetatakse sularahaga majandamine. Tundub, et pangad üritavad vägisi sularaha välja suretada. Arvestades, et Eesti rahvaarv on ainult 1,3 miljonit, ei tohikski see väga keeruline olla. Põhjus tundub väga lihtne olevat. Sularahaga pangad ei teeni.
Ma saan aru küll, et juriidilise isiku ainus püha eesmärk siin maailmas on kasumit teenida, kuid katse sularaha ära kaotada tundub minu jaoks pisut ekstreemne.
Vaatasin ühe konkreetse panga hinnakirjast, kui palju siis miski maksab.
Pangasisene ülekanne maksab 0,16 € ehk siis ainult 10 ülekannet läheb maksma juba 1,6 € (näiteks kolm pakki piima). Keskmine inimene ilmselt rohkem ülekandeid kuus ei teegi, aga kui korrutada see ca miljoni inimesega, kes võiks igakuiselt ülekandeid teha, siis saame kogusummaks 1,6 miljonit eurot.
Siseriiklik makse maksab juba 0,38 € ehk üle kahe korra rohkem. Kui ma peaks tegema pangast A panka B 10 ülekannet kuus, läheks see mulle maksma 3,8 €, mille eest saaks juba pisut rohkem piima.
Sularaha sissemakse pangakontoris läheb mulle maksma 0,25 % summast ja mitte alla 2,6 €. Ja kui ma tahan pangakontorist sularaha välja võtta, siis läheb see mulle maksma juba 0,5 % summast ja mitte alla 3 €.
Kui ma soovin 4000 € maksvat autot osta sularaha eest, olen ma pangale maksnud sellelt summalt sissemakse eest 10 € ja väljamakse eest 20 €, mis teeb kokku 30 €. Alati on muidugi võimalus ülekandega maksta ja piirduda ainult ülekandetasuga, aga kui mingil põhjusel ei peaks saama, või on soov minna autot ostma välismaale, siis lisakulud on meeletud. 30 € eest saab pisut koonerdades osta koju terve nädala toiduvaru!
Plastikkaardil on avamise tasu 2,5 €. Mõistan, kaardi tegemine maksab raha, kuid siis on kaardil veel igakuine "hooldustasu" 0,96 €. Huvitav, mille eest me seda maksame? Kas keegi käib meie rahakotis kaarti hooldamas? Iga kauplus, kus saab kaardiga maksta, tasub nagunii mingi kokkulepitud % kaardimaksete pealt. Samas tasub seda igakuiselt ka kaardiomanik. Ühes aastas kulub selle luksuse peale 11,52 €. Kui see omakorda korrutada näiteks miljoni kaardiomanikuga, tuleb kogusummaks 11,52 miljonit eurot.
Eelpool loetletu käib kõik eraisikute kohta. Juriidiliste isikute ülekandetasud on samad, kuid ülekannete arv ilmselt kümneid kordi rohkem kui eraisikutel. Lisaks, nagu juba eespool mainisin, maksab iga kauplus pangakaardi makse pealt pisikest % pankadele. Loomulikult maksab lõppkokkuvõttes kõik kinni lõpptarbija, kuna kaupmees on selle juba hinna sisse arvestanud. Arvestades kui suured võivad olla kaupluste käibed aastas, ulatub panga honorar ilmselt sadadesse miljonitesse.
Vaadates eespool välja toodud võrdlusi, on selgelt näha, et sularaha käitlemise eest võetakse oluliselt suuremaid summasid, et inimesed aina vähem sellega majandaks ja pigem maksaksid kaardiga. Sest kaardimakse on tegelikult see, mis pangale kasulik on.
Aga mis mind üldse ajendas kirjutama? Nimelt põrkasin mõni aeg tagasi kokku probleemiga, et seoses IBAN-i tulekuga ei ole pangad enam kohustatud kontrollima kontonumbri ja saaja nime ühilduvust. Ehk siis kannad raha kogemata valele isikule ja pärast nõua ainult läbi kohtu tagasi, kui seesama vale isik pole nõus koostööd tegema. Kohtusüsteem maksab aga raha ja kulutab tohutult aega, enne kui õiglus saab jalule seatud.
Minu jaoks jääb täiesti arusaamatuks, miks ei järgita enam vana süsteemi, ega kontrollita, kas raha liigub ikka õigele isikule. Vigu võime me kõik teha ja arvestades kui pikk see IBAN on, siis võib neid viimasel ajal aina rohkem juhtuda ja teinekord võib see väga karmilt kätte maksta. Vahendaja aga peseb käed puhtaks, võtab ülekande eest teenustasu, ja kas see raha ka mõeldud isikule kohale jõuab, pole enam tema asi. Võiks ikkagi mingi kohustus ka olla selle vahendustasu eest.
Ärge saage must valesti aru, ma ei taha pankasid maasse taguda ja ma saan ka aru, et pankadel on suured kulud ja kõigi IT-süsteemide, kontorite ja muude süsteemide tööshoidmine maksab meeletult raha. Kuid kas pangad ei peaks ikkagi raha teenima laenuintressidelt ja investeerimisega, mitte aga iga tavaliigutusega, mis me pangas teeme? Oleme me ju oma raha nende hoolde andnud lootuses, et saame seda igal ajal ja hetkel kasutada, ilma mingeid imelikke makse tasumata.
Pisut kurvastab mind ka see, et riigivõim selle vastu midagi ette ei võta ja propageerib koos pankadega kaardimakseid ning sularaha kadumist. Seda ülereguleerimist on Eestis muidugi palju, kuid mõnda valdkonda peaks ikkagi pisut rohkem reguleerima.
