Töönarkomaaniga ei ole mõtet vaba aega planeerida

Igas suhtes on oluline aeg. Aeg, mis leitakse või võetakse, et omavahel olla, koos midagi ette võtta. Paratamatult tekib perioode, mil seda ei ole võimalik nii tihti teha kui vajalik või kui sageli soov on. Samas peavad ilmselt mõlemad partnerid aru saama selle vajalikkusest ja koos selle nimel pingutama.

Ma võin vist vabalt öelda, et minu elukaaslane on töönarkomaan, ilma et ma sellega talle liiga teeks. Iseenesest, kui see talle sobib, siis palun väga, sest aeg-ajalt veedan ka ise pikki päevi tööl, kui selleks vajadus on. Meil on aga väga erinev ajaplaneerimise võimalus või oskus.

Olin kaks nädalat kodust ära ja selleks nädalavahetuseks oli plaanis üks põnev sündmus Haapsalus, kuhu ma minna tahtsin. Kuuldes aga, et mees on nädalavahetusel kodus ja talle meeldiks, kui ma ka oleks, tegin otsuse, et mis siis ikka, eks neid üritusi tule veel.

Reede õhtul, kui ta stoilise rahuga teatas, et ta peab ka laupäeval ja pühapäeval tööl olema, ajas mul kopsu ikka üle maksa. Siinkohal oleks ehk paslik märkida, et ta on ise oma ülemus ja ajakava teeb ka ise. Muud ei ole midagi, aga vahepeal ajab ikka ilgelt närvi, et muuda plaane ja ole olemas ning pärast kükitad ikka üksi. Jah, võib ju midagi muud ette võtta, aga see aeg oli planeeritud kahele.

Nüüdseks on selliseid apsakaid juhtunud juba kordades, ega see tegelikult ju enam üllata, aga ikka tahaks loota, et äkki nüüd... Vahepeal on endal süümekad, et pärast tööd ka trenn veel märgatava aja võtab aga no sorry, isikliku aega on ka vaja. Samas ei ole mul kunagi midagi selle vastu olnud, kui ta tahaks koos minuga ennast liigutama tulla, aga seda spordipisikut tal pole.

Ka tuttavatelt olen kuulnud, et selline ajaprobleem on sagedane mure. Küll ei saada omavahel puhkuseid või vabasid päevasid klappima või üks partneritest ei tunne vajadust selliste koostegemiste vastu. Kuigi tegelikult peaks see ju inimesi lähendama. Erand on muidugi tegevused, mis inimesed tülli ajavad. Näiteks ei soovitata hapras suhtes olevatel paaridel minna kanuutama. Head tulemust sealt oodata ei ole, vahel on kasu ainult aerulöögist lagipähe.

Täiskasvanud inimesena tuleb sujuvalt plaanid ümber teha ja ise midagi põnevat või kasulikku ette võtta. Kui elukaaslaselt küsida, on vastus ainult selline pobin ja "no ma ainult selle lõpetan ära". Siinkohal ei ole ka raha mure, et seetõttu peaks koguaeg tõmblema. Tundub, et mõnel on lihtsalt selline maniakaalne töötegemise vajadus sees.