"Töökaaslase kiitus mu seletuskirjale andis tõuke hakata rahvaajakirjanikuks"

Mõni aasta tagasi turvatöötajana ametis olles vihastasin end seaks, kui ülemus mind viipekeeles rumalaks tembeldas. Ma ei märganud tema masinat ning ei tõstnud tõkkepuud auto ees üles. Kümnesekundilise viivituse peale härra ärritus ning asus akna taga võimlema ja näpuga oimukohale osutama. Vihastasin minagi ning kirjutasin temapoolse alandamise kohta kontorisse seletuskirja.

Enne jõudis paberit lugeda eakas töökaaslane, kes sattus mu tekstist vasikavaimustusse. Elunäinud mehe siiras vaimustus mu omapärase kõnepruugi ja vaikselt ärapaneva stiili üle pani mind kõrvu liigutama. Mehe täpsed sõnad 2012. aasta augustis kõlasid nii: "Ma ei ole elu sees ühtegi raamatut ega teksti viitsinud lugeda. Sinu kirja pandud teksti loeks ma aga veel ja veel!" Nii teistmoodi ja intriigiga olevat mu kirjeldatud sündmus, mille kohta ma peenelt mõista andsin, kes toimunud tõkkepuu-intsidendis oli rumal ja kes mitte.

Väiksemaid kaastöid ajakirjadele olin teinud eelnevatelgi aastatel. Meenub 1998. aasta, mil sai kirjutatud sellisele legendaarsele noortelehele nagu Meie Meel. Edasi proovisin kätt Pärnu Postimehe noortetoimetuses. Siis tuli mõni kaastöö ajakirjale Saladused ning lühikesed pihtimuslood Ärapanija lemmikule Cosmopolitanile.

Midagi püsivat endale aga leida ei osanud, kuigi soov tiksus kogu aeg kuklas. Kohalikku maakonnalehte Pärnu Postimehesse püsivalt jalga ukse vahele saada ei õnnestunud. Üldises plaanis on maakonnaleht siiski informatiivse sisuga ning seal ikka iseennast uudisloosse suruma ei hakka. Uudisloo juures peab ajakirjanik enda seisukohti ja stiili just võimalikult vähe ilmutama.

Õnneliku juhuse läbi soostus kolm aastat tagasi minu lugudega tutvuma suure päevalehe meelelahutusrubriik. Minu esimesest lühikesest prooviloost ei osanud toimetaja tegelikult suurt midagi arvata. Olin juba käega löömas, kuid miski sees kripeldas edasi. Nii toimetasingi oma loo pikemaks ja sisukamaks ning sain vastu konkreetse koostööpakkumise. Pakuti kord nädalas avaldamist ning honorari suuruseks 20 eurot ühe loo eest.

Nüüd võib lugeja teha peast kiire arvutuse ning aru saada, et Eestis kirjutamisega ära elada on ikka paras kunst. Ära elavad ilmselt siiski need lakoonilise stiiliga uudistekirjutajad, kes rahvast toimuvaga kursis hoiavad. Igasugused kolumnistid ja blogijad peavad ikka üliandekad olema, et mingit arvestatavat kuusissetulekut saada.

Rahalise poole pealt palju hõisata ei saagi, kuid väga motiveerivalt mõjub mõnus lugemisreiting ning teemakohased kommentaarid. Eks inimest ikka huvitab, mida teised kõrval teevad ja mõtlevad. Mõnda lausa nii palju, et unustab lõpuks oma elu elamata... Aga selle jaoks rahvaajakirjanikud oma tähelepanekuid teistega jagavadki – et lugejate elu kirevam ja põnevam oleks!