Lugeja: ratturid, kuidas te ei mõista, et kiiver on eelkõige teie kaitseks, mitte kiusamiseks?
Praegu kütab kirgi teema, kas kiivriga või ilma. Ja minu jaoks suisa uskumatu, kui palju valjuhäälseid vastaseid sellel on, et kiiver muutuks kohustuslikuks. Ma tõesti ei saa aru inimestest, kes oma turvalisuse vastu protestivad. Muidu selline vaikne rahvas, aga nüüd siis....
Ma ise sõidan igapäevaselt rattaga ja mitte alati ei kanna kiivrit. Kui tegemist on treeninguga, sõidud pikemad ja hoog ka suurem, siis on kiiver alati olemas, teist võimalust lihtsalt ei ole. Mis siin salata, kui vahel mõni lühem sõit on, siis peakate jääb koju. Kuigi orienteeruvalt 80% minu sõitudest kaitseb mind kiiver ja ma ei näe absoluutselt mingit probleemi, kui see oleks alati peas. Tegelikult on ju tegu minu turvalisusega.
Ma küll ei pea õigeks seda, et kohe kõiki trahvima hakatakse, aga muudatuse võiks sisse viia küll. Ja nii öelda ülemineku ajal võiks trahvimise ajal suunata tähelepanu, et nüüdsest on kiiver kohustuslik.
Mul on üks tuttav, kes on aastaid autoga sõitnud. Vene ajal ei olnud turvavöö miskit, mingi suvaline lisatarve. Ja oi kui palju ta alles hiljuti veel trahve korjas ilma vööta sõidu eest. Meil oli vestlus teemal, et kas ta ei saa aru, et vöö on siiski tema kaitseks, mitte ei ole see nõue vaid selleks, et autojuhtidelt raha kätte saada. Nüüdseks on asi niikaugel, et ta kinnitab vöö ka linnas, mitte ainult maanteel nagu varem. Ma ei ole kindel, kas tal hakkas rahast kahju või jõudis pärale tõsiasi, et rihm on tema enda kaitseks.
Ilmselt võib kiivriga tekkida sama teema. Osa võtavad selle rahulikult vastu ja kannavad seda. Mingi osa aga on ebaselgetel põhjustel selle vastu ning saavad trahvi ja neavad uut korda maapõhja. Kohale ei jõua aga seik, et kiiver on eelkõige ratturi enda kaitseks, mitte tema kiusamiseks.
Varasemalt ma ka just eriline kiivri fänn ei olnud. Juuksed olid pead ligi ning kiiver kobakas. See suhtumine muutus aga mõni aasta tagasi. Nimelt üks tuttava tuttav sattus halvatuna haiglasse, pidi õppima uuesti rääkima, liikuma ja see oli väga raske protsess ja võttis kaua aega. Noormees sõitis rattaga ja tal ei olnud isegi mitte klassikalist avariid, vaid ta kaotas tasakaalu ja kokkus. Aga seda nii õnnetult, et peaga vastu äärekivi ja rohkem polnudki vaja. Kiiver oleks suure tõenäosusega seda lööki leevendanud.
Kõigepealt peaksid inimesed natuke mõtlema, kelle jaoks see kiiver on, mitte aga hakkama valju häälega vinguma. Suhteliselt lame on hädaldada selle üle, et inimestele üritatakse natuke turvalisemat olukorda luua.
