Philippe Jourdan kooseluseadusest: vajame kõige rohkem perekonna- ja abielusõbralikku ühiskonda
Kooseluseadusega seotud debatt on viimasel ajal tekitanud palju ärevust ja valulikke reaktsioone. Mitte kunagi varem ei ole nii palju arvamusi ühe seaduseelnõu kohta Riigikogusse jõudnud.
Eesti ei ole selles osas Euroopa Liidu liikmesriikide seas erand. Näiteks möödunud aastal leidsid traditsioonilise abielu ja perekonna kaitseks aset kõige suuremad meeleavaldused Prantsusmaa ajaloos. Miljonid prantslased läksid tänavatele kavandatud seaduse vastu meelt avaldama ja võimupartei pidi kategooriliselt keelduma igasuguse rahvahääletuse korraldamisest. See eitav otsus jättis kogu selle seaduse vastuvõtmise protsessile ebalegitiimsuse mulje, mida ka tunnistasid seaduse pooldajad ise.
Horvaatlased omal poolt nõudsid referendumit ja valitsuse vastuseisule vaatamata hääletas suur enamus rahvast selle poolt, et riigi konstitutsiooni saaks kirjutatud, et abielu on ühe mehe ja ühe naise vahel. Paistab, et üldine arvamus, vähemalt seal kus julgetakse seda küsida, on väga kaugel poliitikute seisukohtadest ja nemad omakorda ei paista olevat endas väga veendunud, kui vaadata nende endi argumente. Oleks imelik, kui ka see debatt Eestis ei omaks samasugust tähtsust kui teistes Euroopa riikides.
Mulle tundub, et refleksiivne ja enesekriitiline eestlane ei ole kindlasti selline inimene, kes jääks rahule argumentidega a la: «aga me ei võta sinult ühtegi õigust, me ainult anname sulle õigusi juurde». Ei ole mõeldav, et kümme aastat peale Eesti astumist Euroopa Liitu ei jagaks eestlased oma naabrite muresid ning ei oleks valmis sakraliseerima valitsejate seisukohti. Me vajame ühiskondlikku debatti abielu ja pere kohta. Ja mida laiem seda parem.
Me ei saa enam öelda, et see debatt puudutab ainult neid, kes soovivad kasutada seda seadust ja mitte teisi. See seadus puudutab kõiki, sest see seadus peab otsustama, mida meie ühiskond ja meie riik võib edaspidi pidada oluliseks abielus ja perekondlike suhetes ning mida mitte. Eesti ühiskonna tulevik sõltub sellest. Kavandatav kooseluseadus ei anna õigust õnnele, õigust armastusele, ega õigust elada oma elu nagu tahetakse. Need õigused tulevad mujalt. See seadus annab õiguse riigile otsustada, et millised peresidemed on avalikus elus olulised ja millised ei ole olulised.
Me tahame ehitada ühiskonda, mis oleks rohkem «gay-friendly». See peaks tähendama, et keegi ühiskonnas ei saaks naeruvääristatud, põlgatud või vihatud selle pärast, et ta on homoseksuaal, sest respekt ja armastus kuulub igale inimesele. Aga kui me vaatame meie kahanevat elanikkonda ja ülisuurt lõhenenud perekondade arvu ja ilma oma isata kasvavate laste hulka, kuidas siis mitte mõelda, et vajame kõige rohkem ühiskonda ja kultuuri, mis oleks rohkem «family-friendly», «marriage-friendly». See tähendab, et tegemist peab olema sellise ühiskonna ja kultuuriga, mis toetab perekonda ning selle materiaalseid ja moraalseid väärtusi ning väärtustab abielu ja uue elu sündi.
