Kaitsevahendite pealesundimise asemel tuleks tegeleda õnnetuste põhjustega: koolilapsed liiklustundi!
Ütlen kohe ette ära, et olen ise pikaaegne rattasõitja ja ei ole kiivri kasutaja. Minu rattaga sõitmise algusaastad jäid sinna aega, mil sellist asja veel ei tuntud: nõuka-aja lõppu. Rattasõidu olemus ja tehnika ei ole sellest ajast muutunud, küll aga on suurenenud tiheduse tõttu muutunud ohtlikumaks liiklus.
Kiivri muutmine kohustuslikuks ja kiivri kasutamine rattasõidul ei muuda kohe kindlasti jalgrattaga sõitmist ohutumaks, kõige paremal juhul on kukkuda ohutum, kuid mitte väga suurel määral. Kukkumiste praktika näitab, et enim kannatavad rattaga kukkumise korral põlved, peopesad, küünarnukid ja rindkere, seega oleks oluline kaitsta just neid piirkondi. Pea vajab kaitset peamiselt juhul, kui vajutate liigse agarusega esipidureid. Sellisel juhul lööte puruks oma käed ja põlved, kui kaarega üle pea lendate, ratas aga võib teile pähe kukkuda.
Iga täiemõistuslik inimene saab aru, et kandes kiivrit on ta pea löökide eest rohkem kaitstud kui ilma kiivrita, ja lähtudes sellest aspektist on kiivri kandmine mõistlik. Täpselt sama mõistlik on kuuma päikese käes kanda mütsi. Samas on see inimese valik, kas ta riskib päiksepistega või mitte. Samasugune vabadus peab inimesel olema otsustada, kas ta riskib kukkudes saada paar muhku või mitte.
Keegi võib väita, et näe, mootorrattaga sõites on kiivri kandmine kohustuslik, kuid lubage mainida: ka kiirused on teised. Sõites rattaga 30 km/h kukute te maha, marrastate ära põlved, reied ja võib-olla ka käsivarre kuni õlani. Kukkudes moortorrattalt 60 km/h rullute te kontrollimatult 5-10 meetrit mööda maad. 100-kilomeetrise tunnikiiruse juures te kõigepealt libisete 15 meetrit mööda asfalti ja siis lendate kukerpallitades võssa.
Põrgates jalgrattal kokku vastusõitva autoga lendate te üle katuse ja kukkudes pea peale murrate mõned kaelalülid, sest pea on küll kaitstud, kuid kaelaluud ei suuda vastu võtta teie kukkumisel tekkivast pidurdusest tekkinud jõudu. Kiivrita kukkumise korral lisanduvad tõenäoliselt mõned koljumurrud, aga sellest olenemata olete te elu lõpuni invaliid.
Kuulake uudiseid: näiteks paar päeva tagasi hukkus auto alla jäänud jalakäija – tal puudus helkur. Mis on helkuril siin üldse pistmist asjaga? Ülejäänud uudis liigub helkurite kasutamise tähtsuse suunas. Või siis Koplis põles mahajäetud puumaja, inimohvreid ei olnud – majas puudus suitsuandur. Just, maja sellepärast maha põleski, kuna suitsuandurit ei olnud. Või siis töömees kukkus katusetööde käigus üheksandalt korruselt surnuks – tal puudusid helkurvest ja kiiver.
Samamoodi võib lugeda, et auto ja jalgratta kokkupõrkes hukkus jalgrattur – jalgratturil puudus kiiver. Asjaolu, et viimane suri sisemise verejooksu tagajärjel, ei oma üldse tähtsust.
Soovides muuta liiklemist ohutumaks, peaksime pigem mõtlema oma liikluskäitumise ja teadlikkuse peale, olema tähelepanelikumad ja vähem kiirustama, mitte muutma kohustuslikuks asju, mil puudub õnnetuse põhjusega igasugune seos. Põhikoolis võiks vabalt õpetada kord nädalas liikluseeskirju, näiteks kehalise kasvatuse tunni arvelt. Kasutegur oleks palju suurem.
