Tantsupeo tegijad selgitavad, kuidas valmib kava ja valitakse esinevad vanuserühmad
Laulu- ja Tantsupeo SA andis inimestele võimaluse uurida otse tegijatelt rahvapidusid puudutava kohta. Saabunud küsimustest valiti selleks korraks välja tantsupeoga seonduv.
Miks ei võiks tantsude kavva kuuluda rohkem n-ö pärimustantse? Miks võib Soome ja Tartu võimlemispidudel samu tantse näha? Tantsupoe korralduse tagamaid selgitasid tantsutoimetaja Kadri Tiis ning Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi esimees Kalev Järvela.
Kas traditsiooniliste tantsude osa ei võiks olla tantsupeo kavas suurem ehk ca kolmandik tantsudest võiks olla järjepidevuse huvides Eesti rahvatantsu raudvarast?
Kadri Tiis: Iga tantsupidu ettevalmistavast kolmest aastast kulub pea poolteist kontseptsiooni arendamisele ja repertuaari otsimisele. Repertuaar lähtub omakorda peo ideekavandist. XIX tantsupeo “Puudutus” tarvis kuulas kunstiline toimkond üle ja vaatas läbi enam kui sada tantsu ja muusikapala olemasolevast repertuaarist, aga ka uute tantsude konkursile esitatud loomingust. Repertuaari valiku põhiprintsiibid on, et tants oleks rühmaliigile ja vanusele eakohane, arendav ning loominguline. Samuti peab tants täiendama rühma igapäevast repertuaari ning koreograafia lähtuma Eesti rahvatantsule omasest laadist. Koreograafia juures on oluline ka see, et ta vastaks tantsuväljaku mastaabile ning koreograafiline tekst vastaks peo üldisele sõnumile ja konkreetse liigi ootustele.
Tantsupeo protsessis ei ole ette kirjutatud, kui suures osas peab kasutama varasemat loomingut ning milline peab olema uue loomingu maht. Kõige olulisem on leida tasakaal osalejate ja pealtvaatajate ootuste vahel. Laulu- ja tantsupeo võimsus seisneb ennekõike selles, kui emotsionaalsel tasandil suudetakse ühendada vaataja ja osaleja. Hea tantsupidu sünnib kolme osapoole harmoonias – peo looja (lavastusgrupi), tantsijate oskuste ja publiku ootuste vahel.
Kalev Järvela: Tantsupidudel ei saagi esitada traditsioonilises mõttes pärimustantsu, sest sisuliselt on iga peo repertuaar uus looming. Saab esitada pärimustantsu seadeid, mis tuleb vastavalt lavastada. Mingi link minevikuga peab kindlasti olema ja on igal korral ka olnud, aga see ei tohi olla määrav. Määrav on lõpuks ikkagi lavastuse idee. Tantsupidu on elav ja arenev organism, mis on alati ajaga kaasas käinud. Nii on iga pidu oma tegijate nägu ja see teebki peod erakordseks. Kunst on valida õiged tantsud ja koreograafia, mis konkreetsel ajahetkel inimesi puudutavad.
Kas uute tantsude puhul ei tuleks lähtuda eelkõige sellest, et need võiksid jääda rühmade püsirepertuaari?
Kadri Tiis: Tantsupidude üks oluline eesmärk ja võimalus on pakkuda rühmadele uut repertuaari. Selle sama uudisrepertuaari varal toimuvad paljudes maakondades ka eraldi maakonna ja piirkondade peod. Selleks, et tantsud jääksid pikemalt rühmade repertuaari kestma, tulebki rühmadel teha läbi kogu suure peo protsess. Ühtlasi on uute tantsude mõte arendada kogu rahvatantsu ja tantsuliikumist üle Eesti – pakkuda erinevatele liikidele piisavalt väljakutseid ja motivatsiooni ning läbi selle tantsuga edasi tegeleda. Näiteks liikumisrühmade kavas olevaid tantse ja seal kasutatavaid elemente saab näha veel mitmetel võimlemispidudel ning rühmad võtavad need kindlasti pikemalt oma repertuaari. Nii Soome, Tallinna kui ka Tartu võimlemispeod on saanud loa liikumisrühmade kavu kasutada, seega näeb sealgi tantsupeolt tuttavaid tantse ja tantsudes kasutatavaid elemente. Rääkimata rühmade oma klubi- või jõulupidudest.
Kalev Järvela: Tantsu tehes ei saa eeldada või arvata, et iga tants jääb rühma püsirepertuaari. Väga igav oleks vaadata, kui tuhanded rühmad üle Eesti tantsiks samu tantse – rühmadel peab olema personaalne, teda teistest eristav repertuaar. Midagi jääb püsirepertuaari nii või teisiti, aga seda ei saa seada tingimuseks. Tantsupeo repertuaar peab koosnema ja lähtuma ikka ennekõike ideest. Kui mingeid piiranguid repertuaarile seada, siis seda, et tantsud oleks tantsitud rahvarõivastes, oleksid ideoloogiliselt seostatavad Eestiga ja soovitatavalt võiks kasutada Eesti rahvatantsu põhisamme. Kuid mitte alati ei pea need kõik tingimused olema täidetud, näiteks väga populaarse Mait Agu isamaalise tantsu “Põhjamaa” puhul ei ole kasutatud ühtegi Eesti rahvatantsu põhisammu.
Kas ei võiks suurendada noorte pidudel noorte ja üldpidudel täiskasvanute osa? Näiteks eeloleval peol on jäänud välja 7.-9. klasside rühmad?
Kadri Tiis: Paljuski sellest põhimõttest ka lähtutakse – laste- ja noorte pidudel pole täiskasvanute rühmi kasutatud. Et jätta üldtantsupidudel selle võrra rohkem ruumi täiskasvanute rühmadele, on sel aastal lasteliikidest kaasatud vaid kaks liiki: 2.-3. klassi ja 5.-6. klassi segarühmad. Näiteks 2013. aasta Läti laulu- ja tantsupeol ei olnud lastekollektiive üldse kaasatud. Samas on see koht, kus kõige väiksematel on harukordne võimalus saada osa millestki suurest ja kogeda esmakordselt seda erilist puudutust.
Kalev Järvela: Nii noorte- kui üldtantsupeod toimuvad iga viie aasta tagant. Me ei tea ette, kui aktiivne mingi rühmaliik mingil ajaperioodil on. Rühmaliike saab kaasata etendusest lähtuvalt: kui üldpeol räägime lastest, siis ei saa neid kujutleda ette, nad peavad väljakult reaalselt olema. Sama moodi, kui noortepeol rääkida näiteks peretraditsioonidest, siis peavad seal olema sellised täiskasvanute liigid, kes mängivad ema-isa ja vanaema-vanaisa rolli. Nii nagu noortepidudel on külalisesinejatena kohal olnud täiskasvanuid, on ka täiskasvanute pidudele alati lasteliike kutsutud. Reeglina on neid olnud erinevatest vanuserühmadest, kokku kaks liiki. Ka siin mängib valiku tegemisel põhirolli peo ülesehitus ja idee.
