AINULT DELFIS: Katkend Heinz Valgu KuKu Klubi mälestusteraamatust: loovharitlaskonna väärikas elulaad muutus siurulaste Pariisis käiguga

Delfi avaldab järgneval kolmel päeval katkeid Heinz Valgu mälestusteraamatust "KuKu Klubi kuldsed aastad", mis räägib Eesti kultuurieliidi tegemistest menuka KuKu Klubi hiigelaegadel.

Prantsuskeelne sõna bohéme (mustlane) kandus romantismiajastu Prantsusmaal algselt tähenduselt kunstnike vabameelse ja reeglipäratu eluviisi iseloomustusele. Tekkisid mõisted boheemlane, boheemlaslikkus, boheemlus. Luterlikult vooruslikus ja vaguras Eesti ühiskonnas oli boheemlus aga veel 20. sajandi alguseski tundmatu nähtus. Noor ja meelas Marie Under julges küll juba luuletada oma pikkadest sukkadest, mis lõppeda ei tahtnud, ja soliidses eas Ants Laikmaa teadis tõenäoliselt neist sukkadest ühtteist täpsemaltki, kuid üldiselt järgis meie loovharitlaskond väärikat kodanlikku elulaadi.

Kõik muutus, kui vabameelse Pariisi õhku pääsesid hingama noor-eestlased ja siurulased. Juba pelgalt Pariisi nimes oli nende jaoks midagi salapärast, ennenägematut ja ahvatlevat, nagu kirjeldas seda Ferdinand Kull oma mälestusteraamatus «Mässumehi ja boheemlasi». Just eespool nimetatute kaudu jõudis see salapärane ja ahvatlev bohéme ka kasinale Maarjamaa pinnale, et siingi tasapisi õide puhkeda, ärritamaks kodanlasi ja vaimustamaks kunstinoorust. Ning mitte ainult noorust, sest eks ülemeelikud siurulased olid kepsutava varsaea juba ammu seljataha jätnud. Kaotatud aeg tuli tasa teha.

Siuru ballil Vanemuises pandi pühaduse staatuses rahvusromantilisele «Hämariku» marmorkujule pitsidega aluspüksid jalga. Korralikud inimesed sattusid raevu. Eks nad said aru, et see oli torge nende variserliku moraali pihta. Pallase peol tantsis punases liibuvas kleidis Konrad Mägi, roos hambus, hispaania flamenco’t, Ado Vabbe disainis boheemlaste mundriks rohelise ülikonna, mille pintsaku parema käe varrukas ja vasem püksisäär olid punased.

Siuru suurt elevust põhjustanud loteriil olid auhindadeks tunnipikkused randevuud Friedebert Tuglase ja Henrik Visnapuuga, elus oinas, ühe näitlejanna suudlus ja veel muid vaimukusi. Kuna üldsuse tähelepanu kunsti vastu oli võrdlemisi loid, pakkusid Konrad Mägi ja Nikolai Triik igale Pallase näituse külastajale viit marka ja võileiba. Niiviisi harjutati tasapisi üksteist teadmisega, et loovharitlased on üks veidi isesorti seltskond ning sama isesorti on ka nende käitumine ja teod. 

Nõnda see vaim vabanes ja kunstirahva enesekindlus kasvas, kuid polnud Pariisi eeskujul boheemlaskonna oma kohvikut, kus saanuks segamatult koos olla ja lillutada. Eks siin oli üheks põhjuseks ka Eesti Vabariigi algusaegade väikesearvuline kunstirahvas, kes poleks suutnud pelgalt oma joomakohta hinges hoida. Seetõttu prooviti väiksemat seltskonda ühendavat klubilist tegevust. Noored Ott Kangilaski, August Vomm, Hando Mugasto jt asutasid «Massay klubi», mille tarbeks tehti isegi klubi hümn:

«Massay konkvai
Tassay tunkvai
kunkvai va
kunkvai ka.»

Hümn oli küll tore, kuid klubile pikka iga ei kindlustanud. Kas selle tõttu, et klubis pakuti sakuskaks sammalt või oli siin mõni muu põhjus, igatahes see kena algatus hääbus. Kunstirahvas leppis Werneri kohvikuga ja hiljem veel ka Ko-Ko-Ko-ga ehk Kolme Koopa Kohvikuga, kuid neid kohti tuli ikkagi jagada ka muu seltskonnaga ja see polnud seetõttu päriselt oma. Selline olukord kestis 1930. aastateni, mil kiiresti jõudu ja rahvast koguvas Tallinnas kasvas kunstnikkond sellise arvukuseni, et tõusetus Kunstihoone ehitamise suurejooneline kava, mis saigi teoks 1935. aastaks.

Kunstihoone hõlma alla ehk täpsemalt keldrikorrusele aga otsustati rajada kunstnike oma klubi, peamisteks eestvedajateks Adamson-Eric, Juhan Raudsepp, Paul Luhtein ja Johannes Greenberg. Mis nägu see koht ja millised tema funktsioonid saavad olema, see jäi esialgu täpsustamata. Pikkade arutluste käigus kujunes lõpuks seisukoht, et see peaks olema vaid kunstnikele kuuluv kinnine klubi. Nimeks valiti Kujutavate Kunstnikkude Klubi ehk sõnade algussilpidest lühendatuna Ku-Ku-Klubi.