Lugeja: sain varakult aru, et naised peavad alkoholist eemale hoidma
Kui oled veel päris väike, siis ei saa sa kõigest päris hästi aru ja peas tekib palju vastusteta küsimusi. Miks ühel hetkel on isal hea tuju ja teisel hetkel peksab kogu elamise sassi? Miks iga sünnipäev lõppeb riiu ja nutmisega, halvimal juhul laamendamisega? Sa mõtled, et kui joonistad issile suure ilusa pildi, siis ehk ta ei joo ennast purju. Issi küll naeratab ja lubab, kuid kunagi ei täida ta oma lubadusi. Kahjuks ei aita ükski pilt.
Kui olin viiene sai minust isa kojutooja. Nimelt saatis ema mind baari, et sealt isa koju tassida. Ainuke, keda isa kuulas olin mina. Nõnda ma siis astusin sirge seljaga joodikute sekka ja siiani on meeles, et kui sisenesin jäi kogu baar vait ja isa tuli koju. Tollel hetkel tundsin ennast kangelasena, kuid nüüd mõeldes ei saa ma oma emast aru. Kuidas küll sai ta saata 5-aastase lapse joodikute sekka?
Igal õhtul kui magama läksin, nägin nutvat ema, kes ootas isa koju. Ma ei teagi millal ta loobus lootmast ja ootamast, kuid ühel hetkel ta järgnes isale ja temast sai isa joogikaaslane. Siis kogunesid joodikud juba meie koju. Neil kordadel pidime alati vennaga vaikselt istuma ja mitte tüli tegema. Olime iga kuu algusest kuni keskpaigani omapea, siis kui raha otsa sai, said vanemad kaineks. Kõik õppetükid, söögid, ahju kütmised jne tegime ise. Õnneks olime maalapsed ja keldris oli kartuleid, seega nälga me ei jäänud. Kui kartulitest sai küllalt, siis läksime vanaema juurde ja alati tõotasime vennaga, et talle ei räägi. Tahtsime ju, et vanaema oleks õnnelik ja ei peaks muretsema.
Oma sünnipäevi ma salgasin. Ma ei julgenud kedagi külla kutsuda, sest teadsin et ema ja isa on kindlasti selleks ajaks purjus, kui külalised tulevad. Vihkasin tegelikult igasuguseid tähtpäevi, sest need tähendasid alati suurt joomist. Mäletan seda häbi, mida ma tundsin, kui sain aru millisesse perre ma sündinud olin. Ma ei julgenud kunagi kellelegi otsa vaadata, sest miskipärast sisemuses süüdistasin kõiges ennast. Enamus rahast läks peres alkoholile, mingid riided saime, aga need olid ka kellegi kantud. Ema oli siis veel nn salajoodik, jõi kodus ja väljas oli peen pereema. Mingil hetkel muidugi hakkas see välja paistma. Pärast seda oli ta juba kõikide joodikute suur kaaslane. Sain varakult aru, et naised peavad alkoholist eemale hoidma. Nende allakäik on märksa kiirem kui meestel.
Isa mõistis mingil hetkel, et see elu ei ole enam kellegi elu ja ta põgenes linna elama. Vend oli selleks ajaks juba nii suur, et hakkas elama omapäi. Nii jäingi emaga kahekesi ja siis algas mu elu kõige hullem osa. Ema joomine lõppes alati deliiriumiga. Lukustasin ennast pidevalt oma tuppa ja uinusin koos pisaratega ema röökimise ja ukse peksmise saatel. Suvel vahetasin toas ööbimise kas kuuris või kasvuhoones magamise vastu - seal oli turvalisem. Oli hetki, mil ema lukustas mind korterisse, et ma ei saaks minna õue. Iga joomise ajal sain mingil suvalisel põhjusel karistada. Olin mõnikord üksi kodus 4 päeva. Teadmiseks, et joodiku kodus ei ole eriti süüa. Kolm päeva näljas elamine ei olnud enam nii raske. Kui ema sai kaineks ja tuli koju ei mäletanud ta midagi - "mina tegin alati tühjast tüli." Ühesõnaga süüdi jäin ikka ja alati mina. Kõige õudsem on see, et mingil hetkel ma isegi tundsin ennast süüdi. Siis vabandas ta oma imeliku olekut halva tervisega - pipraviin pidi alati iga haiguse puhul aitama. Pärimise peale, et miks ta jälle joob, oligi vastus, et ei ta ei joo, see on ju rohi.
Kui ma peale keskkooli lõpetamist ülikooli läksin, jõudis mu ema põhja. Ta elab selles siiani. Püüdsin teda eemalt aidata ja ravile suunata, kuid kui inimene ise seda ei taha, siis ei saa teda keegi aidata. Mingil hetkel pöördus isa koju tagasi ja nii nad siis joovad seal kahekesi. Ja mina olengi see laps, kes oma vanematest enam ei hooli ja ei hakkagi hoolima.
