Peeter Sookruus: ajakirjanikud muutsid 80ndate laulupidude ülekanded värvikateks ja inimlikeks
Peeter Sookruus, kunagine ajakirjanik ja riigiametnik meenutab, kuidas ta noore ajakirjanikuna nägi kõrvalt tollaste diktorite ja raadioreporterite tööd laulupidude kajastamisel. Luba otse-ülekandeks anti tollal tsensuuri tõttu väga harva. Laulupeod olid üks eranditest, mil saateid eelsalvestama ei pidanud. Sellise võimaluse kasutasid ajakirjanikud maksimaalselt, muutes sotsialistliku sisuga sündmused oodatud rahvuspidudeks.
Mitmed ereda mälestused on mul pärit 1970-ndate teisest poolest ja 80-ndatest, kui töötasin Eesti Raadios, algul välisinformatsiooni-, hiljem noorte- ja lastesaadete toimetuses. Siis nägin lähedalt seda, kuidas tehti laulu- ja tantsupidude ülekandeid raadios ja televisioonis.
Tollal olid Eesti Raadio ja Eesti Televisioon ühises suures asutuses – ENSV Riiklik Tele- ja Raadiokomitee. Nägin lähedalt, kuidas valmistusid tollased tipptegijad laulu- ja tantsupeo ülekanneteks, nii rongkäigu kui ka laulupeo kontserti ja tantsupeo etenduste ülekandmiseks otse eetris.
Siin vajaks väikest selgitust paar tollast reaalsust, mida tänapäeval ehk raske mõista. Enamik tollal Eesti Raadios ja Televisioonis olnud saadetest olid ette lindistatud, otsesaateid olid suhteliselt vähe ja kõik saadete tekstid käisid läbi nii ülemiste kui ka tsensuuri laualt ning pidid saama nende õnnistuse. Laulupeo rongkäik ja kontserdid olid muidugi otsesaated. Nende puhul tegid ülekandeid tegevad ajakirjanikud oma tekstid suures osas varem valmis ning need pidid saama ülemuste ja tsensuuri loa. See oli asja üks külg, mis haakus toonaste poliitiliste oludega.
Teine oli see, et ülekandeid tegevad ajakirjanikud tegid ka muidu väga suure eeltöö, et neil oleks otse eetris ainest rääkimaks pea iga kooori või tantsurühma ja koorijuhi või tantsujuhi kohta, kes laulupea rongkäigus parajasti mööda marsib. Selliseid suuri ja tähtsaid ülekandeid tegid tõesti oma ala parimad profid Raadiomajas ja Telemajas, kes valdasid mõtestatud sõna ega veeretanud niisama tühja jutukera. Raadiomajas olid nendeks Ivar Trikkel, Ene Hion, Lembit Lauri, Hubert Veldermann, Age Raa, Arne Vahuri, Mari Tarand ja paljud teised nimekad ajakirjanikud, kes tundsid süvitsi teemat, milles ülekannet tegid.
Noore ajakirjanikuna vaatasin neid siira austuse ja imetlusega. Nad oskasid pikkida ka n.ö. ajastu sundmenüüst tulenevad kroonulikud lisandused nõtkelt oma jutu sisse ja selles jäi domineerima ikka laulu- ja tantsupeo ülevus ja vägevus, selle eriline hingus ja tähendus meie rahvale. Aga see kõik vajas väga head mõttetööd ja sõnaseadmise oskust, mida mu vanemad kolleegid suurepäraselt valdasid. See andis kosutavaid värve toonases küllalt hallis argipäevas.
See, et suurte pidude ülekanded olid valdajalt kuulatavad, värvikad ja inimlikus keeles, mitte jäigas kroonustiilis, on ennekõike paljude raadio- ja teleproffide suur teene, mille taga oli kõva töö. Ja muidugi oli väga huvitav vaadata kõrvalt kogu seda suurt masinavärki, mis töötas laupidude ülekannete ajal, kus lõid kaasa Raadiomaja kümned inimesed, nii ajakirjanikud, toimetajad ning tehnikapoole rahvas. See oli kui hea meeskonnatöö näidismudel, mis töötas laitmatult.
Peeter Sookruus on olnud Eesti raadio vanem- ja peatoimetaja nii ENSV-s kui ka taasiseseisvunud Eestis. Samuti on Sookruus töötanud EKPs ideoloogiaosakonnas; aastatel 1998-99 Kultuuriministeeriumis nõunikuna ja hiljem juhatajana. Alates 2003. aastast Kultuuriministeeriumi meediaosakonna juhatajana. Praegu töötab teksti autor Tehnilise Järelvalve Ametis.
